
Alfred Rethel
„Surm barrikaadidel”
„Death on the Barricades”
1849
-
Miks öeldakse „mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama”?
Matusekõnes võib tihti kuulda sõnu „Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1Mo 3:19)
Moosese raamatus kirja pandud mõte „kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud” vihjab maailma esimesele inimesele –
Aadamale. Aadama nimi tuleneb heebreakeelsest sõnast, mis tähendab “maa” ja on seega seotud materjaliga, millest Jumal Aadama lõi.
Eeva, Aadama küljeluu nimi tähendab “elu”. Maa + elu – nende sõnade sidumine selgitab, et nii Aadam kui ka Eeva pidid pärast paradiisist lahkumist leppima maaeluga. Paradiisis olid nad proovinud hea ja kurja tundmise puu küpset vilja. Maapealne elu andis neile ka vilja, aga selleks pidi Aadam tõsist vaeva nägema: maad harima. Sõnad „oma palge higis pead sa leiba sööma” tähendavad, et Aadam pidi ise mõtlema hakkama, kuidas leib lauale saada. Sõnad ”maa” ja ”elu” selgitavad sedagi, et muld sigitab seemet (Aadam – mees - sigitab, mehes on füüsilise poole jõud) ja naine on see pinnas, mis annab seemnele elu (Eeva – naine - sünnitab, naises on hingelise tugevuse jõud). Aga et maal ehk looduses kestab igavene aastaaegade ringkäik, siis inimenegi, kes on osa loodusest, peab läbima oma ringkäigu sünnist surmani. „Inimene on tuuleõhu sarnane: tema päevad on nagu mööduv vari!” on Piiblis kirjas.
Kui pole enam hinge (elu), muutub inimese keha põrmuks (kehast jäävad järele maised jäänused). See on maise elu karm seadus: „Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!”
Surmaingel (Vikatimees) ei ole negatiivne kangelane, vaid püha ja oodatud isik, käskjalg, kellele Jumal on andnud volitused koguda hinged paradiisi. Surmaingli ülesandeks, nagu kirjeldab Vana Testament, oli ka egiptlaste karistamine ja juutide säästmine. Aeg-ajalt aetakse Surmainglit segi Saatana, langenud inglite ja pimeduse jõududega.

Surma sümbolid

kull – surma sümbol
pealuu – surma ja kaduvuse sümbol

skelett – surma sümbol. Keskaja kunstis kujutati surma enamasti vikatiga
skelett vikati ja liivakellaga – surma sümbol

vikat – surma sümbol: vikat lõikab läbi elulõnga
öökull – surma sümbol. Öökulli ainitise vaatega silmad, vaikne, just nagu kiskjalik öine lend ning võigas häälitsemine on sidunud teda surmajõuga
