Apokrüüfiline Toobija raamat jutustab loo Tobitist, suuremeelsest juudist, kes aitas paguluses olevaid rahvuskaaslasi. Põhja-Iisraeli riigi kokkuvarisemisel andis Assuri kuningas Salmanassari käsu küüditada Naftali suguharust pärit Tobiti koos naise Anna ja poja Toobijaga kaugemale – Niinivesse. Võõrsil tegi Tobit keelatut: mattis assüürlaste poolt hukatud juudi. „Kui päike oli loojunud, siis ma läksin, kaevasin haua ning matsin ta maha. Aga naabrid naersid, üteldes: „Ta ei karda enam, et teda selle teo pärast tapetakse! Ta pidi põgenema, aga vaata, ta matab jälle surnuid!”” (Tb 2:8) Kui Tobit öösel salakäigult koju jõudis, heitis ta õue müüri äärde magama, nägu katmata. Varblased sirtsutasid sooja väljaheidet Tobiti silmadesse ja sinna tekkisid valged laigud. Arstidki ei suutnud takistada mehe pimedaksjäämist. Nägemise kaotanud Tobitit ootas kaasmaalase matmise eest karistus. Et karistusest pääseda, laskis Tobit oma vara konfiskeerida ja leppis vaesusega.

 

Ühel päeval meenus Tobitile raha, mille ta oli andnud kodumaal juut Gabaeli kätte hoiule. Ta kutsus Toobija, et poeg Gabaeli juurde saata. Pika reisi eelsed õpetussõnad isalt pojale kõlasid kui kümme käsku: 

ära käi ülekohtu teedel;

kui tõde taotled, siis lähevad su teod korda;

hoia ennast hooraelust! Võta naine oma isade soost;

armasta oma vendi ja ära pea südames ennast suuremaks oma vendadest ning oma rahva poegadest ja tütardest;

ära viivita palgamaksmisega ühelegi inimesele, kes sulle tööd teeb, vaid anna see temale otsekohe! Kui sa nõnda Jumalat teenid, siis tasutakse sulle;

valitse iseennast kõigis oma tegudes ja käitu korralikult kõigis eluviisides;

mida ise vihkad, seda ära tee kellelegi;

ära joo veini, et jääda joobnuks, ja joomapahe ärgu olgu sulle saatjaks sinu teel;

oma leivast anna näljasele, ja oma riideist alastiolijaile;

otsi nõu igalt mõistlikult ja ära põlga ühtki kasulikku nõuannet. (Tb 4:5-18 j)

 
Kui Toobija teekonnaks valmistus, leidis ta reisikaaslase, kes nimetas end saladuslikult kahe nimega: Asarja, suure Ananja poeg. Isa julgustas poega koos selle inimesega minema ja lisas: „Aga Jumal, kes taevas elab, andku teile head teed ja tema ingel mingu koos teiega!” Ent Tobit ei aimanudki, et tema soov sai teoks: Asarja oli peaingel Raafael ise. Toobijat saatis kaitseingel. Tigrise jõe ületamisel ründas Toobijat suur kala, kelle Raafael käskis kinni püüda ning säilitada eluka süda, maks ja sapp. Süda ja maks pidid peletama eemale saatana, sapp aga tegema pimeda jälle nägijaks.

Jõudnud Meediasse, said rändurid peavarju Toobija onu ja onutütre Saara juures. Raafael soovitas Toobijal Saaraga abielluda. Olukorra muutis keerukaks asjaolu, et naist kimbutas deemon Asmod, kes oli tapnud kõik Saara seitse abikaasat juba nende pulmaööl. Uue tapatöö vältimiseks oli tarvis praadida kala süda ja maks. Toobija tegi, nagu Raafael oli õpetanud. Kala südame ja maksa küpsetamise lõhn peletaski deemoni eemale. Kui Raafael oli Gabaeli käest raha kätte saanud, naasis Toobija pimeda isa juurde, kaasas kaunis Saara. Raafaeli näpunäidete järgi pani Toobija kala sappi isa silmadele ja Tobit sai uuesti nägijaks.

Miks aitas Raafael isa ja poega? Raafael andis ise selgituse: „Heategu ei jää mulle saladuseks. Tehke head, siis ei taba teid kuri! Aga kes pattu teevad, need on omaenese elu vaenlased.”

 

Toobijat on kerge ära tunda kala jägi, keda ta kaasas kannab. Noormeest saadab peaingel Raafael, kes hoiab käes väikest karpi kala sapiga (või kala sisikonda sisaldavat purki) pimeda Tobiti jaoks. Rändureid saadab koer, inimese truu sõber.

 

Renessansiajal levis komme tellida pilte Toobijast ja Raafaelist. Nende abil lootsid perekonnad kaitsta pikale reisile saadetavaid poegi. Tobiti pildi abil loodeti pimedaid taas nägijaiks muuta.