Piibel kasutab mitmeid väljendeid patu kirjeldamiseks: patt on vastuhakk Jumalale, patt on „märgist möödalaskmine”. Lihtsamalt öelduna on patt eksimus. Inimlik viga, mida annab parandada.

 

Inimese pattulangemise lugu on seotud üldtuntud legendiga Aadamast ja Eevast. Esimesed inimesed ei kuulanud jumala SÕNA ning Jumal karistas nende SÕNAKUULMATUST. Ta saatis Aadama ja Eeva paradiisist välja, et nad järele mõtleksid. Järelemõtlemine on justkui sammhaaval lõpp-punktist algusesse tagasiminek, et mõista tehtud vea põhjust. Nii pidi Aadam palehigis maad harima ja tööd rügama, Eeva lapsi valudega ilmale kandma, et jõuda arusaamisele: alguses oli SÕNA. Teine tagantjärgi tarkus oli, et SÕNA on vaja KUULATA - mõista ja aru saada sõna mõttest ja sõna olemusest. Kolmas järeldus: SÕNA on suhtlemise alus. Neljas tagantjärgi tarkus: kui SÕNA ei osata kuulata, pole suhtlemist, kui pole suhtlemist, ei mõisteta üksteist ja inimene ongi ennast ise karistanud. Põhjuse ja tagajärje seose tajumine aitabki inimesel tehtud vigu (patte) parandada. Eelkõige sõna ja suhtlemise abil. Trotslik vaikimine ja probleemide mahavaikimine ei paranda olukorda. Inimesele on keel antud selleks, et tal oleks võimalus rääkida, ennast arusaadavaks teha, oma mõtteid selgitada. Sõnade abil saab inimene andeks paluda. See on nagu tunnistus: olen tagantjärgi arukamaks saanud, olen oma viga mõistnud. Sõna jõud annab inimesele tehtud vea (patu) lunastamisvõimaluse.

 

Lisan kolm näidet Piiblist. Esimene näide tõestab, et inimlikud vead algavad sõna mittemõistmisest. 
Kiri Rooma rahvale: „Nõnda kui on kirjutatud: Ei ole kedagi, kes õige oleks, ei üht ainustki. Ep ole seda, kes mõistaks, pole seda, kes õieti otsiks Jumalat; nad kõik on kõrvale läinud, nad on ühtlasi kõlvatuks saanud, siugude mürk on nende huultel. Nende suu on täis sajatamist ja kibedaid sõnu. Nende jalad on nobedad verd ära valama; ahastamine ja vaevamine on nende teede peal, ja rahu teed ep ole nad tundnud.” (Ro 3:10-17)

Teine näide tõestab, et sõna jõu abil on võimalik tehtud vead parandada. 
Prohvet Jesaja raamatus on kirjas: „Et tulge ja seletagem oma asjad isekeskis, ütleb Jehoova: Kui te patud on kui helepunased riided, siis nad valgenevad nagu lumi; kui nad on purpurpunased, siis nad saavad valge villa sarnaseks. Kui te tahate ja võtate SÕNA kuulda, siis te saate süüa maa parimat; aga kui te ei viitsi ning tõrgute, siis süüakse teid mõõgaga ära, sest Jehoova suu on nõnda rääkinud.” (Js 1:18-20)

Kolmas näide pakub vastandite ühtsuse.

“Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Kõik on tekkinud tema läbi, ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud. Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus, ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole võtnud seda omaks.” (Jh 1:1-5).

 

 

Seitse surmapattu on seotud renessansi- ja barokiaegse allegooriaga. Surmapatupiltidel on jäädvustatud mõlemad sugupooled – mees ja naine. Naine näib aga siiski enam kurjuse küüsis vaevlevat kui mees. Surmapattude ühtse sümbolina on esinenud ka seitse sireeni.

 

Lihahimu ehk Iharus, Kiim (ld luxuria)– surmapattu kehastav naine, kes ratsutab sea või oina seljas. Keskaja kunstnikud kujutasid Lihahimu madude või kärnkonnadena, kes toituvad naise rinnast või genitaalidest. Himuruse sümbolid on veel ahv, eesel, karu, metskult, kass, kentaur, kukk, kurat, mäger sokk, jänes, hobune, leopard, peegel, siga, küülik, saatür, tõrvik ja nõid

 

Laiskus, ka Tujutus (ld acedia) – naine või mees, kes tukastab eesli seljas. Laiskus on patt, mida lääne kunstis personifitseerib tavaliselt paksmaost mees või siga, kes sõidab eesli või härja seljas. Ka oma pea liiva sisse torganud jaanalind ja tigu on Laiskuse sümbolid

 

Aplus, veel Õgimine, Õgardlus (ld gula)-  naine, hani suus, ratsutab sea või rebase seljas. Apluse isikustamiseks on kasutatud korpulentset ja õgivat olendit. Ka looma või lindu (hunti, karu, siga, siili, kaarnat), kes kõige tuntumalt on seotud selle lihaliku pahega

 

Kadedus (ld invidia) – draakon või koer, kel on kont suus; ratsutav naine. Kadedus on patt, mida tavaliselt kujutati naisena, kes sööb omaaenese rinnast väljarebitud südant (tuntud on ju igapäevased väljendid “kadedus närib südant” või “kadedus närib hinge seest”) või sisikonda. Tavaliseks Kadeduse atribuudiks on madu, keda vahel kujutatakse väljaulatuva, mürgise keelega. Kadeduse sümboliteks on veel skorpion, “kuri silm” ja roheline värvus (siit väljend “kadedusest roheline”)

 

Ahnus, Omandihimu (ld avaritia) - naine, kes ratsutab kärnkonna, mägra või hundi seljas. Ahnust sümboliseerib sageli patune, käes rahakukkur. Või harpüia, kelle küünised piinavad raha või kuldseid õunu peitvat ihnurit. Ahnust sümboliseerib ka rahakirstu peal istuv mees, kaaslaseks mäger. Ahnuse atribuutideks on veel rott ja kärnkonn

 

Viha (ld ira)- naine, kes ratsutab koera, karu või metssea seljas. Sageli kujutatakse Viha märgina oma riideid puruks rebivat naist või meest. Viha sümboliteks peetakse ka kaht mõõgavõitlejat

 

Uhkus, Alpus (ld superbia) – nahkhiiretiibadega naine, peas kroon ja käes valitsuskepp, ratsutab lõvi seljas. Piibli ütlus: ”Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust!” (Õp 16:18) meenutab keskaega, mil saduldamata hobusega ratsur oli Uhkuse allegooriaks. Uhkuse atribuudid on kotkas, kentaur, langenud ingel, leopard, paabulind ja tsikuraat

 

Seitsme surmapatu järgi on jaotatud ka taevalike inglite vastandeid – deemoneid - vastavalt pahedele. Lucifer on seostatud uhkusega, Mammon ahnusega, Asmodeus liiderlikkusega, Saatan vihkamisega, Beelzebub liigsöömisega, Leviathan kadedusega ja Belphegor laiskusega.

 

Hieronymus Bosch näitab tondol “Seitse surmapattu”, kuidas pahed inimese pea ringi käima panevad. Viha, Ahnus, Kadedus, Aplus (Õgimine), Lihahimu (Iharus), Uhkus, Laiskus kui seitse surmapattu märgivad hea ja kurja võitluse moraaliõppetükke. Boschi pildigaleriis on Viha seotud mõtlematu julmusega: juba on mehe mõõka hoidev käsi valmis maha raiuma naise pead. Tüli eelloost jutustavad uppipaisatud laud, mahavisatud mõõgatupp, seljast rebitud riideesemed.

Inimlike pahede ohvritele järgnevat karistust näitab Bosch neljal väiksel ümarpildil, mis asuvad tondo servadel. Surm piilub haigevoodi taga ja surivoodil oleva mehe päitsis istuvad Ingel ja Kurat. Aadam ja Eeva peavad lahkuma Eedeni aiast, saatjaks kuratlik deemon. Abieluvoodil mõnuleb pika sabaga põrgukoletis, tuld suure põrgukatla all valvab Kurat. Nendele mustadele allegoorilistele jõududele vastandab kunstnik valgesse rõivastatud inglid. Ent isegi inglid puhuvad viimsepäevapasunat, ja surnud tõusevad haudadest üles.