Jah, on.
Esiteks: universumil on kahepoolne olemus. Tervik koosneb vastaspooltest. Negatiivse juurde kuulub positiivne, kollektiivi juurde indiviid, külma juurde soe, vaimsuse juurde materiaalsus jne jne. Inimene sünnib siia maailma selleks, et vastandlikke jõude tundma õppida. Aadam ja Eevagi said piiblilegendi järgi osa Hea ja Kurja tundmise puu viljast (väljend „OSA SAAMA” tähendab antud kontekstis hea ja halva tundmaõppimist). Eelnevat mõtet tuleb aga veelkord rõhutada, ent teise nurga alt: nad said OSA (mitte kõike Heast ja mitte kõike Kurjast). Aadam ja Eeva pidid leppima ühe terviku kahe osaga. Et kaht vastandlikku poolt (ehk kaht osa) ühendada, on vaja kompromissi. Võõrsõnade leksikonis on kirjas, et kompromiss on „vastastikuse järeleandmisega saavutatud kokkulepe”. Näide: Mehe ja naise abielu on kompromiss. See ei tähenda, et mees peab muutuma naiselikuks ja naine mehelikuks, vaid seda, et mõlemad, olles oma soorollis, õpivad üksteist tundma ja oskavad rõõmu tunda kummagi unikaalsusest, erinevusest. Ütleb Ott Ardergi: „Armastuse maagiline number on üksteist. Veel ei ole hilja hakata armastama.” Abielu toimib, kui mees ja naine oskavad armastuse abil mõista head ja halba oma ühises elus, sulatada kuldse kesktee abil kokku vastandlikud osapooled. See ongi üksteisel elada aitamine - abielu. Kui inimene oskab tunnetada mitmekesise maailma vastandite ühtsuse erinevaid vorme, on ta universumi jumalikust olemusest aru saanud.

Teiseks: Jumal on kolmisikuline.

Ühest filmist jäi mulle meelde uskliku pöördumine: „My Lord, my God, my Jesus”. Esialgu võib tunduda, et pöördutakse kolme erineva isiku poole. Ometi sisaldab see pöördumine jumalikku olemust: Jumal on kolmisikuline. Kolmisikulisus ühendub igas inimeses üheks jumaluseks: Jumal-Isa (usk), Jumal-Poeg (lootus), Jumal-Püha-Vaim (armastus).

 

Iiri teoloog C. S. Lewis põhjendab kolmisikulise Jumala olemust kolme dimensiooni näite põhjal. Alustuseks palub ta natuke aega väga tähelepanelik olla.

„Me teame, et ruumis võib liikuda kolmel viisil: paremale või vasakule, ette või taha, üles või alla. Iga suund on kas üks neist kolmest või nendevaheline kompromiss. Neid nimetatakse kolmeks dimensiooniks. /…/ Kasutades ühtainust dimensiooni, saame tõmmata üksnes sirge joone; kasutades kahte dimensiooni, võime joonistada kujundi, näiteks ruudu. Ruut koosneb neljast sirgjoonest. /…/ Kui meil on kolm dimensiooni, võime valmistada tahke keha, näiteks kuubi, midagi vürfli- või suhkrutükitaolist. Kuup koosneb kuuest ruudust. /…/

Ühedimensiooniline maailm oleks sirgjoon, kahedimensioonilises maailmas oleksid samuti sirgjooned, aga nad moodustaksid kujundi. Kolmedimensioonilises maailmas on kujundid, aga mitmed kujundid kokku moodustavad ruumilise keha. Teisisõnu, minnes lihtsamalt komplitseeritumale, ei hülga me eelnevaid tasandeid. Need jäävad alles, aga ühinevad uutmoodi. /…/ Kristlik Jumala-mõistmine toimib samal põhimõttel. Inimlikul tasandil on üks inimene üks olend ja kaks inimest kaks olendit. Jumalikul tasandil eksisteerivad samuti isikud, aga seal on nende ühendamiseks uued võimalused. /…/ Jumala dimensioonis võib eksisteerida Olend, kelles on kolm isikut, aga kes on ikkagi üksainus. /…/ Mingi ähmane kujutluspilt võib meil siiski tekkida. Kui see tekib, saame esmakordselt elus tõelise – ükskõik kui väikese – ettekujutuse millestki üleinimlikust. Kellestki, kes on rohkem kui üks isik.” (C. S. Lewis „Lihtsalt kristlus”)

Rohkem kui üks isik on olemas igas inimeses. Iga inimese sees on kolmainsuslik Jumal: keha – hing - vaim (vaata ka peatükki Püha Kolmainsus). C. S. Lewis mõtiskles kolmest dimensioonist ja järeldas, et inimene võib oma meeltega tunnetada üleinimlikku, tajuda nähtamatut, saada aimu „kellestki, kes on rohkem kui üks isik”. Ott Arderi luuletus edastab lugejale sama sõnumi: ruumis võib olla üks inimene, aga alati on temaga kaasas mingi  "avarus" - inimese enda nähtamatu hinge ja vaimu kohalolek.

„Ma nägin vestibüülis õige kaunist daami.
Üht ahvatlevat võõrast iludust.
Me olime seal hetkeks kolmekesi –
meid kaks ja õige palju avarust.

Ma küsitlesin daami tasakesi:

„Mis saaks, kui vestibüülis poleks ust?”

Loll daam end liftil ära viia lasi,

ta vist ei kuulnud minu küsimust.

 

Nii jäime vestibüüli kahekesi.

Oo kuis küll armastan ma avarust!”

 

(Ott Arder „Vestibüülis”)

 

Lehte Hainsalu vaatleb kahte sõna – KÕIK ja SUS -, näidates, et inimeses endas on kõik olemas: 

KÕIKSUS

 

üks Kõiksus

ükskõiksus

ükskõik kus

kõik sus

 

(Lehte Hainsalu „Kõiksus”)

 

Piiblis on kirjas: „Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks. Sellest me tunneme, et me püsime temas ja tema meis, et ta on andnud meile osa oma Vaimust.” (1Jh 4:12-13) 

 

ader – Jumala kui maailma looja sümbol

alfa ja oomega (A (alfa) ja Ω (oomega) – kreeka tähestiku esimene ja viimane täht) – sümboliseerivad Jumalat kui kõige oleva algust ja lõppu. Johannese Ilmutusraamatus on kirjas: “Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots!” (Ilm 22:13)

kirves – Jumala kohtu sümbol

kolmnurkne aupaiste – Jumal-Isa sümbol. 
Silm kolmnurga sees – Jumala silm on Jumala ligioleku sümbol

käsi – Jumala tegevuse sümbol. Jumala käsi näitab tema kaitsvat ja varjavat, aga ka karistavat tegevust. Sageli on maalitud Jumala kätt, mis sirutub pilvest. Kirikuisa Irenaeus nimetab Poega ja Püha Vaimu piltlikult Jumala käteks.

lamp – Jumala sõna valguse sümbol

nooled – sümboliseerivad Jumala viha

number üks – Jumala ainulisus
raamat – pühakiri; Jumala sõna, mille kaudu on edasi antud Jumala ilmutus

riigiõun – keral olev rist sümboliseerib Jumala võimu universumi üle

ring – sümboliseerib Jumala igavikulisust ja lõpmatust

skepter – lühike elevandiluust või kullast valitsuskepp – märgib hävimatut vaimset ülemvalitsust, võimu

tiaara – kolmekordne kroon, Püha Kolmainsuse märk, üksnes paavsti peakate

tuvi õlipuuoksaga – Jumala halastuse ning Jumala ja inimese vahelise rahulepingu sümbol - siit ka rahutuvi

valgus – Jumala oluline sümbol, mis vastandub pimedusele kui saatana, vale ja kurjuse sümbolile
vikerkaar – Jumala ja inimese vahelise lepingu sümbol. Maalikunstis on oluliseks peetud ka vikerkaarevärvides glooriat 

 

õli – Jumala Vaimu ja armu sümbol, seepärast kasutatakse õli mitmesugustel pühadel toimingutel: kuningaks ja preestriks võidmisel, haigete ja surijate võidmisel