Deemon ehk langenud ingel on kristlikus traditsioonis taevast pagendatud ingel, kes tõstis mässu jumala vastu. Üheks langenud ingliks peetakse Luciferi, kes oma uhkuse pärast taevast minema kihutati. Sõna „Lucifer” pärineb ladina keelest ning tähendas „valguse kandjat” (sõnast lux — „valgus” ja ferre — „tooja/kandja”). Luciferi on üldiselt peetud esileküündivaks peaingliks, vastuhakkajate juhiks. On ka arvatud, et peale langust sai Luciferist Saatan - Jumala vastand. Samas on ka väiteid, et Saatan pole seotud Luciferi nimega, vaid oli ingel, kes oma viha ei suutnud taltsutada ja taevast seetõttu välja saadeti. Judaistlikus müstikas on Saatanat tõlgendatud kui Jahve püha viha personifikatsiooni, mis tõestab, et jumalik täius hõlmab ka kurjuse jõude. Vanas Testamendis esineb ”saatan” (heebrea keeles satan) tähenduses ”oponent; vastne tülis, kohtus või sõjas; süüdistaja; ässitaja”. Iiobi raamatu põhjal on Saatan Jumalast sõltuv ja kuulab tema sõna (Ii 1:12; 2:6). Saatan on inimsoo vaenlane, skeptik, kelle ülesandeks on paljastada Jahvele inimloomuse pahelisust. Uues Testamendis nimetab Jeesus Saatanat ”selle maailma vürstiks”, apostel Paulus ”sellesinase maailma Jumalaks” (Jh 12:31; 2 Ko 4:4).

Apokrüüfses Bartolomeuse evangeeliumis räägib peakurat Beliar oma päritolust ja inglite loomisest järgmist: ”Kui tahad teada mu nime, siis alguses oli see Satanael, mis tähendab ”jumala ingel”. Aga kui ma jumala kujust ära pöördusin, sain ma nime Saatan, mis tähendab ”põrgu ingel”. Mina olen loodud inglitest esimene. Sest kui Jumal lõi taeva, võttis ta peotäe tuld ning lõi esimesena minu, teisena ülemiste väehulkade juhi Miikaeli, kolmandana Gaabrieli, neljandana Urieli, viiendana Raafaeli, kuuendana Nathanaeli ning 6000 teist inglit, kelle nimesid ma ei saa öelda.” (IV:25, 28 – 29; 26:497).

Deemonite juht oli Azazel.

Mõnede rahvaste uskumuse järgi tulevad kõik langenud inglid maale viimsel kohtupäeval ja siis heidetakse nad kõik Põrgusse.

 

Deemonid on taevalike inglite vastandiks. Deemonid nagu inglidki jaotatakse üheksasse rühma. Ülo Valk annab selle kohta informatsiooni raamatus ”Kurat Euroopa usundiloos. Sissejuhatus demonoloogiasse”.

Esimese järgu moodustavad ebajumalad, kes nõuavad rumalatelt ja nõtradelt inimestelt austuseavaldusi. Nende juhiks on Beelzebub (eestikeelses Piiblis Peeltsebul).

Teise grupi moodustavad valede vaimud ehk valeprohvetid, kelle vürst on Pytho.

Kolmandasse järku kuuluvad kõige kurja, nii pahede kui patuste kunstide leiutajad, keda tuntakse nimetuse all „ülekohtu või viha riistad”. Nende vürst on deemon Belial.

Neljanda moodustavad kurja eest kättemaksjad, kelle vürst on Asmodeus.

Viienda osa deemonid on petised, kes jäljendavad imesid ning teenivad loitsijaid ja nõidu.

Kuuenda järgu moodustavad õhuvalla jõud – deemonid, kel on võim maa üle ning kes abistavad nõidu, hävitades viljasaaki ning tõstes torme, juht on Meririm.

Seitsmenda jao moodustavad vaenlased - fuuriad -, keda peetakse põrgu hierarhias kõige hullemaks. Nad on kurjuse, lahkhelide, sõja mõjuvõimu all. Nende juht on Abaddon (heebrea keeles „hävitaja”).

Kaheksanda järgu deemonid on pealekaebajad, kes süüdistavad inimkonda Jumala ees nii päeval kui öösel. Nad täidavad südameid kadedusega ja panevad iga teo tagant otsima halbu kavatsusi.

Üheksanda rühma moodustavad kiusajad ja ahvatlejad, kellest üks saadab iga inimest. Nende deemonite vürst on Mammon.

 

Samas on langenud ingleid jaotatud vastavalt pahedele - seitsme surmapatu järgi. Lucifer seostatakse uhkusega, Mammon ahnusega, Asmodeus liiderlikkusega, Saatan vihkamisega, Beelzebub liigsöömisega, Leviathan kadedusega ja Belphegor laiskusega.