Kristlikud sümbolid on köitnud inimeste tähelepanu juba varakristlikus kultuuris, meie ajaarvamise alguses, ja nende loomisel on märgata ka paganliku religiooni suurt mõju. Näiteks paganlikul ajal arvati kuld olevat päikese jäänus, mille valgus jääb niitidena maa peale; kristlikus kultuuris on aga kulda seostatud jumalikkuse ja täiuslikkusega. Risti tunti elu või eluandva jõu, päikese sümbolina juba esiajal; kristluses sai sellest märgist kannatuse rist, lunastuse rist. Egiptuse päikesekettast kujunes katoliku pühakute pead ümbritsev aupaiste; 12 tähest koosnev pärg oli peas mesopotaamlaste jumalannal Ištaril, hiljem kuulutati selline kaunistus Neitsi Maarja atribuudiks. Horost imetava Isise järgi kujutatakse Jeesus-lapsukest Neitsi Maarja süles. Vastsündinud Krišnale kingiti kulda, viirukit ja mürri; vastsündinud Jeesuslapselegi tõid Hommikumaa targad samasuguseid kingitusi. Foiniiklased ja egiptlased kasutasid rituaalsetes toimingutes viirukit; lõhnava viirukisuitsu võttis usutalitustesse kristluski. Kreeka mütoloogiast tuntud surematuks tegev toit ambroosia sai kristlikus sümboolikas jumala sõna kui vaimutoidu võrdpildiks. Paavst Clemens veenis, et paganlik viljakusejumal Baphomet, kelle pead kujutati jäära– ja sokukolbana, on tegelikult saatan. Varasematest paganlikest religioonidest on katoliku usutalitusse üle võetud mitra, altar, kiituspalvus ja armulaud.

 

Kristluse 2000 aasta pikkuses arengus nagu kogu kultuuriloos on võimalik eristada muutuste perioode. Religioosset sümboolikat värvide osas täiendas ja mitmekesistas Bütsantsi, vanavene, romaani, gooti, renessansi- ja barokiaeg. Näiteks kristlikus kunstis märgitakse pühasid ja pühakute päevi kalendrisse punase värviga, sest punane värv sümboliseerib pühadust ja on seotud Kristuse kannatusloo ja pühakute martüüriumidega. Täienes taime- ja loomsümboolika. Lill kui looduse tähis on läbi aegade märkinud sündimise, elu, surma ja taassünni lühikest ajavahemikku. Kristlikus sümboolikas võeti kasutusele liilia, iiris, kannike, alpikann, kirikakar või nende motiivid. Kurjuse ja saatanaga hakati seostama mitmeid loomi: kassi, siili, rebast, kulti, sisalikku, rotti, kitse, konna.

 

Keskajal kujunes välja pühakute ikonograafia. Kirjaoskamatu kristlane mõistis nähtavat pildikeelt ja oskas pühakute atribuutide järgi sõnumit lahti mõtestada. Pühakute atribuutideks on esemed, mis viitavad saatusele või olulisele seigale nende elus. Nii tähistavad nooled Püha Sebastiani, sest pärimuse järgi seoti ta posti külge ja lasti nooltega surnuks. Kark või kepp sümboliseerib pühak Antoniuse kõrget iga: Antonius elas 105-aastaseks. Püha Paulus nimetas jumalasõna „vaimumõõgaks” – nii on tema atribuudiks mõõk.

Kuna kristlus on muutuv ja arenev religioon, võib kaasajalgi tekkida uusi kristlikke sümboleid või omandavad vanad uusi tähendusvarjundeid.

NB! Eesti keeles on ilmunud mitu põhjalikku raamatut, kust on võimalik otsida lisainformatsiooni maailmas tuntud sümbolite kohta.

 

Tresidder, Jack. Sümbolid.- Kirjastus Ilo. 2002

Saare, Tiit. Sümboolikaleksikon. - Kirjastus Avita. 2001

Bruce-Mitford, Miranda. Kogu maailma märgid ja sümbolid. - Kirjastus Varrak. 1997

Lempiäinen, Pentti. Arvude sümboolika. - Kirjastus Sinisukk.1996