Millise sõnumi annab Piibel juudi rahva kohta?

Juuditi raamatus on kirjas, et Uus-Babüloonia kuningas Nebukadnetsar II tahtis Süüriat, Palestiinat, Araabiat oma võimule alistada. Algul lootis ta seda teha oma karmi sõna ja käskude abil. Ent paljud rahvad ei kartnud Nebukadnetsarit - „tema oli nende meelest kui nende sarnane mees, seepärast saatsid nad tema käsud tühjalt tagasi.” (Jdt 1:11) Kättemaksuhimuline Nebukadnetsar vandus oma aujärje ja kuningriigi juures: „Mis ma olen ütelnud, seda ma ka teen oma käega.” (Jdt 2:12) Nebukadnetsar kutsus kokku oma ametimehed ja suurnikud, „ja nad otsustasid kaotada kõik rahvad, kes ei tulnud tema suusõna peale.” (Jdt 2:3)

Väepealikuks valis Nebukadnetsar Olovernese, kes pidi kuulutama, et alistamise märgiks hoiaksid rahvad valmis „maa ja vee”. (Jdt 2:7) Kui israellased Olovernese vallutusretkedest ja veretööst kuulda said, palvetasid nad oma pühakojas ning valmistusid sõjaks: sulgesid mägiteed, ehitasid kaitsemüüri, paigutasid lageda peale tõkkeid. Juutide tegutsemisjulgus tõestas nende eneseusku. Ahhior, Nebukadnetsari vägede poolt orjastatud Ammoni rahva ülem, hoiatas Olovernest juutide vägeva usu eest. Ta kirjeldas juutide eksirännakuid, katsumusi Egiptusemaal ja teatas: „Niikaua, kui nad ei patustanud OMA JUMALA ees, oli neil hea põli, sest Jumal, kes ülekohut vihkab, oli nende juures. Aga kui nad tee pealt, mis Jumal neile oli seadnud, ära lahkusid, siis hukati nad ära mitme sõja läbi väga kauaks ajaks või viidi võõrale maale vangi; ja nende Jumala tempel hävitati maani ära, ja nende vaenlased võtsid nende linnad käest ära.” (Jdt 5: 17-18) Ahhior vihjas Olovernesele, et kui üks rahvas OMA Jumalat usub ehk endasse usub, on ta võitmatu. Kui aga üks rahvas tee pealt eksib ehk iseenda jõusse usu kaotab, on ta määratud hävinemisele. Ahhior kuulutas Olovernesele prohvetlikult: ”Kui jõledus on seesinase rahva seas, ja nad OMA Jumala vastu patustavad, ja me saame tähele pannud, et komistus on nende seas, siis tahame meie üles minna ja sõjaga nad ära võita. Aga kui nende rahva seas ei ole ülekohut, siis mingu küll mu isand neist mööda.” (Jdt 5: 20-21).

Olovernes hooples: „Aga kes muu on Jumal, kui Nebukadnetsar? Tema läkitab oma suure rammu välja ja kaotab nad maa pealt hoopis ära, ja nende Jumal ei päästa neid. Vaid meie, tema orjad, lööme nad maha kui ühe inimese, ja nemad ei saa meie hobuste rammu vastu seista.” (Jdt 6:2-3) Olovernes ei võtnud Ahhiori nõuannet kuulda, ta lasi sõduritel hoopis mehe kinni võtta ja israellaste kätte anda. Israellased päästsid aga Ahhiori köidikutest, viisid ta oma vürstide juurde ning nõudsid aru. Ahhioril ei jäänud muud üle, kui kõneleda juutidele Olovernese kättemaksuhimulistest plaanidest.

 

Nebukadnetsari väed piirasid Betuulia linna ümber. Kahekümnepäevase piiramise järel lõppes linnas vesi ja juutide eneseusk lõi kõikuma: „Me tahame orjad olla, ja meie hing jääb elusse.” (Jdt 7:27) Ent Juuditi vaim ei murdunud, ta uskus, et tema rahvas ei tohi oma Jumalat maha jätta – muidu satuvad nad häbisse. Juudit otsustas minna vaenlase laagrisse.

 

Juudit viiakse väepealik Olovernese telki. Olovernes ja tema ametivennad tunnistavad, et nad pole enne näinud seesugust naisterahvast, kes näolt nii ilus ja kõnelt tark. Juudit kordab Olovernesele Ahhiori prohvetlikke sõnu: „Aus suur isand, ära pane tema sõnu ei mikski, vaid pane need OMA SÜDAMESSE, sest need on tõsi: meie soole ei tule kuri lugu kätte ega mõõdu mõõk nende vastu, kui nad ei patusta OMA JUMALA vastu.” (Jdt 11:10) Ent siis teatab Juudit ootamatult, et  juudi rahvas kavatseb pattu teha ja oma Jumalat vihastada: nälg ja janu sunnib neid sööma preestritele pühitsetud uudsevilja ja õli ning kõike seda, mis keelatud. Juuditi sõnad uinutavad Olovernese tähelepanu: peagi on ta veendunud, et  juudi rahva alistamisega ei pea ta vaeva nägema, sest juutide endi patt saab nende hävitajaks. Olovernes usub Juuditit, et varsti on juudid kui lambad, kel ei ole karjast.

 

Väepealik kutsub võluva külalise pidusöögile. Rõõmsas naudinguootuses joob Olovernes liiga palju, nii et vajub peagi raskesse unne. Juudit raiub Olovernese pea väepealiku enda mõõgaga, mähib selle sääsevõrku ja peidab leivakotti. Koos ümmardajaga kiirustab Juudit tagasi Betuuliasse. Kodulinnas kiidab vürst Ussija Juuditit, et naine hoidis ärkvel usu iseendasse, armastuse oma rahva vastu ja vabaduselootuse. Olovernese pea pannakse võidu märgiks linna müüri peale.

 

Kuna assüürlased jäid juhita, lõid nad kartma ning põgenesid. Juudit elas 105-aastaseks, teda austati kui kangelannat.

 

Maalikunstis on Juuditi stseen üks verisemaid: kaunist Juuditit on sageli kujutatud Olovernese pead maha raiumas. Vahel on Olovernese pea kui alistumise märk Juuditi jala alla surutud. Mahalöödud Olovernese pea Juuditi käes sümboliseerib vooruse võitu pahe üle või usu võitu kahtluse üle. Mõnikord on kunstnikke paelunud Juudit ja tema ümmardaja. Olovernese pea on kas korvis, kandikul või paunas.

Juuditi atribuudid: mõõk, Olovernese pea.