kirikukalendris Ristija Johannese sündimise püha. Ristija Johannes sündis umbes kuus kuud enne Kristust ja oli tema emapoolne sugulane. Saanud kõrbes elades valgustuse, liikus ta Jordani jõe äärde. Kütkestava jutlustajana pööras ta paljusid oma usku, oli kuulus prohvet ja ristija, mille tõttu pälvis juba eluajal hüüdnime Ristija Johannes. Johannesega on seotud mitmed tuntuimad ja maailmakirjanduses korduvalt läbikirjutatud lood, mille hulka kuulub lugu tema äkilisest surmast. Nimelt nõudis noor tantsija Salome valitsejalt, kes oli lubanud täita iga tantsijanna soovi, et kandikul toodaks talle Ristija Johannese pea. Ristija Johannese surmapäevaks peetakse 29. augustit. Päikesekalendri suve alustava pööripäevana on jaanipäev saanud tähtsa koha paljudes rahvakalendrites. Jaanipäev on iidne suvepüha. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas tavaks käia saunas (näiteks jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita). Kombeks oli külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli. Lääne-Eestis ja saartel süüdati tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud „leedutuleks”. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mägi või kõrgemal asuv kiige- ja jaanitulepaik. 20. sajandi hakatuses peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu piimakari juhiti ümber tule, inimesed aga käisid läbi selle suitsu. Jaanitule kuulus juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu. Tule ääres maitsti kohupiimakorpe, sõira ja joodi jaaniõlut või kalja. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust – jaanikased. Hommikuks viisid noormehed väljavalitu akna alla armukase. Jaanilaupäeva öösel on paadiga sõidetud. Jaanipäeva tavaks oli sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Uskumuse järgi õitseb sõnajalg kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja saab kohe rikkaks, valdab erilisi oskusi, salakeeli. Romantiliste ennustustavade hulka kuulus ka üheksast õiest korjatud kimp, mis tuli panna padja alla, et öösel unes oma tulevast näha. Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oldi päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel usuti olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud: kastega tuli nägu pesta. Jaanikastes võis kukerpalli visata, et vältida seljahaigusi. Jaanipäev oli nii oluline püha, et karjasele ja teenijarahvale anti vaba päev, sooritati üksnes hädavajalikke toiminguid. Välditi karja sattumist võõra silma ette, et seda ei saaks ära nõiduda ega kahjustada