küünlapäev

(küünlamaarjapäev, Lääne-Eestis ka pudrupäev) - 2. veebruar. Küünlapäev on idakirikus ja armeenia kirikus seotud Kristuse esimese templisse viimisega. Legendi järgi süttinud Kristuse kirikusse viimisel seal küünlad, mille järgi päev ongi oma nime saanud. Läänekirikus on küünlapäev tuntud kui Maarja puhastamise päev 40 päeva pärast Kristuse sündi. Püha tähistamine algas 4. sajandil Bütsantsis ja 7. sajandil Roomas. 11. sajandist hakati altari ees küünlaid pühitsema. See tava levis väga kiiresti ja jäigi päeva tunnuseks. Küünlapäev oli üks tuntumatest talvepoolituspühadest. Tavaks oli ütelda, et sel päeval murtakse talve selgroog, talve süda lüüakse lõhki, kõrred hakkavad lund vihkama, pelgama. Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Söödi tanguputru ja sealiha. Küünlapäeval valmistati rasvaküünlaid - uskumuse kohaselt pidid sellel päeval tehtud küünlad heledalt põlema. Veel 19. sajandil sõlmiti sel päeval kõrtsis teenistuslepinguid, palgati sulaseid ja tüdrukuid, suviseid hooajatöölisi. Küünlapäev on esimene suurem naistepüha, siis käisid naised külas ja kõrtsis, mehed tegid kodus naiste töö. Oluline oli küünlapuna ehk naistepuna joomine, mis pidi tagama kena punapõskse väljanägemise. Punajoogiks võis olla õlu, millele oli värvi juurde lisatud, punaseks värvitud viin, hiljem ka punane vein. Kangakudumine algas küünlapäevast ja kestis jüripäevani. Ketramine oli rangelt keelatud