Miikaeli nimepäev 29. septembril. Eestis on Miikaelile pühendatud Keila, Juuru, Jõhvi, Kodavere, Kihelkonna, Räpina, Rõngu, Tallinna Mihkli kirik. Mihklipäeva peeti suvepoolaasta lõpetajaks ning talvepoolaasta alustajaks. Lõppes suveks ametisse palgatute tööaeg. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev". Käidi mihklilaadal. Karjalapsed kogunesid mihklituld tegema ja küpsetasid tuha sees kaalikaid ja kartuleid. Pärast mihklipäeva karja järjepidevalt välja ei aetud, kui, siis olid kariloomad kelladeta ja karjane karjasesarveta. Usuti, et mihklipäevast on hundil luba loomi murda, mistõttu loomi ööseks välja ei jäetud. Algasid linatöötlemistalgud. Naised alustasid ketrustöödega. Talvepoolaasta alguse päeval peeti oluliseks ilmavaatlust. Vaadati, kas Linnutee kumab heledalt – see tähendas talveks paksu lund. Kui Linnutee oli tume, võis oodata õhukest lumekatet. Näiteks Tartu- ja Võrumaal oli komme ajada valget oinast või kitse kolm korda ümber kivi, et lumi rutem maha tuleks. Kuuvalge ja päikesepaiste mihklipäeval tähendasid, et loomasöödast puudust ei tule. Võeti ette hoonete korrastustööd: metsast toodi sammalt ja topiti seinapalkide vahele. Mihklikuul ehk septembris sündinud poisid said sageli endale nimeks Mihkel. Algas pulmapidude kõrghooaeg, mis kestis jaanuari alguseni