palmipuudepüha

(urbepäev) - liikuv püha, pühapäev - nädal enne lihavõtteid. Kiriklikult märgib palmipuudepüha Kristuse teekonda Jeruusalemma, kus rahvas tervitas tema saabumist palmiokstega.

Rahvakombestikus on levinuim tava pajuurbadega (ka kase vm okstega) löömine, mis tähistab tervise, edu ja õnne ülekannet. Magajaid löödi varahommikul pajuoksakestega, sooviti tervist, virka ja viksi olekut. Pajutibusid hoiti vaasis lihavõttepühade lõpuni. Koju toodi peale pajuokste ka lepa-, kase- ja sarapuu-urbi. Mõnel pool viidi pajuurbi ka haudadele. Pajuoksi on õigeusukirikus pühitsetud, kasutatud maagilistel toimingutel ja nõidumisel. Näiteks hoiti pajuoksi alles karjalaskmiseni ja löödi siis nendega loomi, et nad terved ja tugevad oleksid. Loomi urviti juba ka kohe pajuokste kojutoomisel, et saada sama valgeid lambaid. Pajuokste põllule viimine pidi tagama viljaõnne, sipelgapessa torkamine karjaõnne. Setu ja Kagu-Eesti alal kiiguti ehk tsõõtati laual, mis asetati kiikumiseks aiale või kännule. Selle kombega tervitati kevadet ja elujõu naasmist. Mõnevõrra oli palmipuudepüha seotud kapsakasvu ennustamisega - keriti suuri lõngakerasid suuremate kapsapeade saamiseks. Kapsast sel päeval süüa ei tohtinud. Ei tohtinud ka juukseid kammida - peljati, et täid kasvavad muidu pajuurva suuruseks. Söödi urvaputru ehk kruubiputru, kuhu olid lihatükid sisse lõigutud