tuhkapäev

(tuhapäev) – vastlapäevale ehk lihaheitele järgnev kolmapäev, liikuv püha, 40 päeva enne ülestõusmispühi. Tuhkapäevaga algab suur paast, mis kestab kuni lihavõtte- ehk ülestõusmispühadeni (suure neljapäevani). Tuhkapäev sümboliseerib kahetsust. Tuhkapäev on olnud kirikus isikliku patukahetsuse päev (tuhk - patukahetsuse sümbol, mida on ka tavatsetud selle märgiks pähe raputada). Vana lääne kiriku traditsiooni kohaselt põletati vastlapäeval möödunud palmipuudepühast pärinevaid urvaoksi. Saadud tuhk segati õliga - tuhkapäeval pihile tulnud inimestele tehti sellest ristimärk otsaette.

Eesti rahvakommete järgi viidud tuhkapäeval tuhka põllule ja aeda või hoitud sel päeval kogutud tuhka istutamisajaks. Oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või tuhkapussi väljapeksmine. Vanasti  tehti inimkuju ehk tuhkapoiss, mis viidi salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jäi, see pere oli laiskuse ja lohakuse pärast kogu aasta pilkealune. Maagilistel põhjustel olid keelatud mitmesugused tööd ja toimetamised, eriti juuste kammimine - need võisid muutuda tuhkjaks, katkeda, sassi või halliks minna. Ka tule süütamine ja kaua ärkvel olemine olid keelatud (muidu „laisknaine vaatab” ära). Ärgata tuli varakult, et vältida aastaks ajaks laisaks muutumist. Külaskäigud ei olnud tavaks - kardeti loomakahju ja haigusi. Kui aga külaline juhtus käima, visatud külalistele tuhka järele või riputatud seda nende jälgedesse. Kõiki selle päeva toite kutsutakse tuhatoitudeks, ehkki valmistamisviis on tavapärane. Keedeti tuhapuder ehk jahupuder, harvem tangupuder. Valmistati tuhakakk, tuhapull, tuhavatsk ehk –leib, mis oli tegelikult üsna harilik leib; tehti odrakaraskit ja saiakesi. Tuhakoogid ehk lihtsalt pannkoogid olid tuhkapäeva tüüpilisemaid roogasid