(1450 – 1516) - veetis suurema osa oma elust väikeses Madalmaade linnas - Hertogenboschis, millest on tuletatud ka kunstniku nimi. Hieronymus Boscholi van Eyckide mantlipärija. Kuni Bruegheli tulekuni polnudki talle väärilist järglast. Boschi looming tõestab, kui mitmekesine oli flaami kunst 15. sajandil. Hieronymus Boschi on kutsutud pessimistlikuks fantasööriks, kes sai kuulsaks oma hirmuäratavate maalidega kurjadest jõududest. Carl Jung ütles: “Bosch on alateadvuse avastaja.” Tema piltidel näeme fantastilisi stseene, kohutavaid nägemusi. Kaljud rabelevad maapinnast lahti, puud muutuvad peletisteks, kalad lendavad. Boschi piltidel on läbisegi inimesed, koletislikud värdjad, põrgulikud piinariistad. Tema tüüpilistes põrgukujutlustes leegitseb tuli ja väävel, kuradid hakivad nugade või mõõkadega patuseid. Hiiglaslikud muusikariistad sümboliseerivad Boschi piltidel lihalikke rõõme. Need, kes on naudingutele järele andnud, on igaveseks ajaks muusikainstrumentidele risti löödud. Võrdpilt loomade ja inimeste vahel on allegooriline: nii, nagu loomad toituvad üksteisest (kass sööb rotti, linnud neelavad konni, lõvi õgib hirve), närivad üksteise kallal ka inimesed. Hieronymus Boschi loomingu kohta märkisid tema kaaseagsed: “Õilis meelelahutus, ta teeb nalja ja lõbustab vaatajat.” Kuigi Boschi tööde kohta on vastakaid arvamusi, inspireeris Boschi isikupärane kunst oma julge irreaalsusega 20. sajandi kunstnikke – sürrealiste. Boschi tuntumad tööd on tondo “Seitse surmapattu”, triptühhon “Püha Antoniuse kiusatus ”