(akadi keeles „Jumala (jumalate) värav”, heebrea keeles „segadus”) - oli linn Eufrati jõe ääres Kesk-Mesopotaamias, mille asutas "vägev kütt" Nimrod. Hiljem sai Paabelist Paabelimaa pealinn, mis hävis 3. saj eKr. Legend pajatab, et Paabeli linna elanikud hakkasid rajama taevasse ulatuvat torni. Ent inimeste kõrguseihalus ei meeldinud jumalale. Ta segas ära inimeste keeled, nii et ehitajad enam üksteist ei mõistnud – tekkis paabeli segadus ja suurem osa ehitajatest läks laiali. Paabeli võimas kuningas oli Nebukadnetsar, kes tõi juudid Paabeli vangipõlve. Ka Pärsia kuningas Koores vallutas Paabeli - tema Paabelit pealinnana ei kasutanud (pealinnadeks olid Susa, Ekbatana, Persepolis) ja lubas juutidel koju minna. Paabelis suri Aleksander Suur. Eluajal oli Aleksander Suur tahtnud Paabelit pealinnaks teha ja soovinud ka Paabeli torni uuesti ehitada, aga tema surma tõttu jäi torn taastamata