Peetrus

Peetruse pärisnimi oli Siimon. Tema ja ta vend Andreas olid kalurid, kes elasid Galilea järve ääres. Jeesus pöördus kala püüdva Siimoni poole ja kutsus teda oma jüngrina ”püüdma inimesi”. Nime Peetrus (kr petros – “kalju”) andis talle Jeesus, kes ütles: “Sina oled Peetrus ja sellele kaljule tahan mina oma kiriku ehitada ja põrgu väravad ei saa seda võita. Mina annan sulle taevariigi võtme…” Sestap tuntaksegi Peetrust Paradiisi võtmehoidjana, kel on õigus otsustada sissepääsu üle. Peetruse hukkamine toimus keiser Nero ajal 64. (67.) aastal. Enne hukkamist lõi Peetrus kartma ja tahtis Roomast põgeneda. Roomast väljuval teel Via Appial kohtus Peetrus Kristusega. Peetrus küsis: ”Issand, kuhu lähed?” (Domine, quo vadis?). Jeesus vastas: “Rooma, et mind uuesti risti löödaks.” Sellega andis ta mõista, et Peetrus peab talle määratud saatuse vastu võtma. Peetrus tundis häbi ning pöördus Rooma tagasi, et Paulusega hüvasti jätta ja ristisurma minna. Kui Peetrust hakati risti lööma, palus ta end naelutada jalad ülespidi, et mitte korrata Kristuse hukkamispoosi. Arvatakse, et ta on maetud Roomas asuva Püha Peetri kiriku kupli ja peaaltari all asuvasse maa-alusesse krüpti. Püha Peetrust peetakse ristiusu kiriku rajajaks. Peetrusest sai paavstluse, kiriku ja kalurite patroon. Rooma paavstitooli kutsutakse ka Püha Peetruse tooliks. Tema atribuudid on võti või ristatud võtmed, kukk, tagurpidi rist, kaluripaat ja võrk