Taavet

vanaaja Iisraeli kuningas u aastail 1000 - 970 e. m. a. Taavet pärines Juuda hõimust. Ta võitis iisraellaste ohtlikemad vaenlased - rannikul elavad vilistite hõimud. Taavet rajas Palestiinas tugeva riigi, mille pealinnaks ja usukeskuseks sai Jeruusalemm. Pärimuse järgi oli Taavet enne kuningaks saamist pidanud kahevõitlust vilistite hiiglakasvulise vägilase Koljatiga. Ta võttis Koljatiga kohtumiseks kaasa ainult kivid ja lingu. Kui Koljat karjuspoissi märkas, pahvatas ta naerma ja üleolekus kindlana ei pööranud poisi tegevusele enam mingit tähelepanu. Taavet aga võttis salaja paunast kivi, pani selle lingule ja keerutas kõigest jõust. Kivi lendas vihinal läbi õhu ja tungis sügavale hiiglase laupa. Vägev kehamürakas langes jõuetult maha. Taavet sööstis oimetu Koljati juurde, rebis tal mõõga käest ja lõi pea otsast