vilistid

mererahvas, kes 13. ja 12. saj eKr asus Kreetalt elama Kaananimaa rannikualadele. Vilistite võimu all oli Egiptusest piki rannikut kulgev tee. Jumal ei viinud oma rahvast Tõotatud maale „mööda vilistite maa teed, kuigi see oli ligem” (2Mo 13:17). Kohtumõistjate päevil, samuti Saamueli, Sauli ja Taaveti valitsemisajal ohustasid vilistid pidevalt iisraellasi. Mõlemad rahvad tahtsid saada oma valdusse ühte ja sedasama maad. Vilistite pealetung oli üks põhjustest, miks Iisrael hakkas nõudma kuningat: „Meil peab olema kuninga, kes meie võitlusi võitleks.” (1Sm 8:20 j) Pärast ägedaid lahinguid tegi Taavet viimaks lõpu vilistite rünnakutele. Kuid vilistid säilitasid oma sõltumatuse ja korraldasid ka hiljem aeg-ajalt pealetunge. Vanas Testamendis on antud vilistite jumalatele semi nimed: Daagon, Baal-Sebub ja Astarot