Juudi rahvas tähistab puurimipüha ehk vabanemise püha Heebrea kalendri järgi 14. adarikuu päeval (meie kalendri järgi 14. juunil). Puurimipühaga tuletatakse meelde kuninganna Estri kangelastegu, mis leidis aset iidses Pärsias. Ester oli vaeslaps, elas algul koos oma sugulasest kasuisa Mordekaiga. Kui tütarlaps aga läks Pärsia kuninga Ahasveros (Xerxes I) haaremisse, laskis kuningas end Vastist lahutada ning valis abikaasaks kauni Estri. Kasuisa Mordekai, rahvuselt juut, manitses, et Ester ei salgaks maha oma päritolu ja oma rahvust.

 

Kuningas Ahasverose peaminister Haaman vihkas juudalast Mordekaid, kes jäi iseendaks ning keeldus tema ees kummardumast. Mordekai ei kummardunud mitte ülbuse ega uhkuse pärast, vaid ta ei tahtnud inimesele rohkem au anda kui OMA Jumalale, ta ei tahtnud kedagi muud kummardada kui OMA  Issandat – Jumalat ja isandat iseendas. Kättemaksuhimuline Haaman otsustas tappa nii Mordekai kui kõik Pärsias elavad juudid. Peaminister veenis kuningat vastavat korraldust andma. Haaman süüdistas juute peamiselt selles, et nad eraldavad ennast teistest rahvastest, elavad oma seaduste järgi ega täida kuninga käske. Haaman heitis liisku, mis päeval peaks juudid hävitama. Liisk ehk purim langes 14. adarikuu päevale.

 
Mordekai palus abi OMA Jumalalt, et juudi rahvast ei hävitataks ja lein pöörduks rõõmuks. Kaunis Ester võttis seljast auriided ja vahetas need leinariiete vastu. „Magusa lõhnaga salvide asemel täitis ta oma pea tuhaga ning roojaga ja oma ihu madaldas ta väga, ja kattis kõik kohad, kus tal ilutsemisehe oli olnud, oma vallandatud juustega.” (Erl 3: 10) Ester tunnistas Jumalale: „Nüüd oleme meie sinu ees patustanud, ja sa oled meid meie vaenlase kätte andnud, seepärast et meie nende jumalaid oleme austanud.” (Erl 3:14) Ester palus OMA Jumalat sõnadega: „Tee mind julgeks /…/, anna mu suhu õiged sõnad.” (Erl 3:17)

Kolmandal päeval, lõpetanud palumise, heitis Ester seljast oma palveriided, ehtis end ja läks ette teatamata kuningas Ahasverose juurde (Ester riskis eluga, sest kutsumatult kuninga juurde minek tähendas korra kohaselt surma). Kui Ester märkas kõrki kuningat, langes ta mehe ette minestunult maha. Ahasveros tõusis oma aujärjelt, julgustas oma armastatud naist rahustavate sõnadega, pani oma valituskepi Estri kaela peale, andis suud ja ütles: „Räägi mulle!” Ester palus Ahasveroselt halastust juutidele, oma rahvuskaaslastele ja selgitas kuningale juudi rahva seadusi. Lõpuks paljastas Ester kuningale Haamani vandenõu, peaministri kurja plaani alatult ja ebaõiglaselt hävitada juudi rahvas. Ahasveros käskis tühistada Haamani korralduse juutide hukkamise kohta. Kuningas lasi Haamani üles puua sama võllapuu otsa, mille peaminister oli püstitanud Mordekai jaoks. Kavatsetud massimõrva päevast sai juutide rõõmupäev.

Haamani karistamise lugu ja Estri kangelastegu jutustatakse igal puurimil uuesti, sünagoogides loetakse ette kogu Estri raamat. Vastavalt juutide seadusele ja traditsioonidele on purim pidutsemise aeg. See on ainus päev aastas, mil on käsk ennast purju juua, et kustutada mälestus kurjast Haamanist. Iga kord, kui megila (Estri rullraamatu) lugemise ajal nimetatakse Haamani nime, raputavad lapsed müra tekitavaid käristeid. Kõik on maskides ja karnevalikostüümides. Sõpradele, haigetele ja vaestele viiakse kingiks toitu ja maiustusi. Külalistele pakutakse maitsvaid kolmnurkseid pirukaid, mida kutsutakse Oznai Haman (Haamani kõrvad).

Juuditar Ester, saanud Pärsia kuningannaks, päästis oma rahva hävitamisest. Estri lugu on paelunud peamiselt barokiaegseid kunstnikke. Piiblilegendi idamaine taust andis kunstnikele võimaluse kujutada luksuslikku elulaadi, kauneid rõivaid, suursugusust.

Estri atribuutika: kroon, idamaised rõivad.