Näe, keset põldu puust ja klaasist kirik!

 

Torn pilku püüdes otse hinge säratab.

Põld voogab tasa nagu piiblikiri,

ta voogab pühamu klaasseintest läbi

ja jätab templi kõrgeks avat Väravaks.

 

Põld voogab pühamu klaasseintest läbi.

 

Täis suve lõhnu rahustavaid, raskeid

on õhk kui apteek. Kirikus on kargus.

Nii targu kumiseb tas, kõrges, altar vaskne…

Aim, tunne – pelgus rohkem vist kui hardus

sust läheb väga pikaldasa läbi…

 

Nii targu kumiseb sus, tühjas, altar vaskne…

 

Ma mõttes unund ristimärgi teen.

Ei, mitte altari – ta arhitekti ees.

 

Näe, keset põldu puust ja klaasist kirik!...