Et sõna „piibel” tuleneb kreekakeelsest sõnast biblion, mis tähendab sõna “raamat”, on piibli mõistes juba olemas see miski, mis tõstab ta teistest raamatutest kõrgemale. Piibel on pühakiri, kus on kirjas jumalasõna. Raamatute Raamat on Piibel ka seepärast, et siia on koondatud 66 teost – Vanas Testamendis 39 teost ja Uues Testamendis 27 teost. Selles raamatukogus on kindel süsteem peateemade kaupa: seaduseraamatud, ajalooraamatud, tarkuseraamatud, prohvetite raamatud, kirjad, ilmutusraamat.

 

Piibel pole valminud ühe kirjutuslaua taga. Väljend “Raamatute Raamat” koosneb mitmuslikust ja ainsuslikust sõnavormist. See tähendab, et paljude autorite looming on koondatud üheks tervikuks - Piibliks. Piiblis on sõna saanud prohvetid, luuletajad, kuningad, ajalookirjutajad, apostlid. Esimese raamatu koostamist lahutab viimasest enam kui 1000 aastat.

 

Piiblil on kaks põhiosa: Vana Testament ja Uus Testament. Kuigi me oleme harjunud mõistma, et testament on surija viimane tahe pärandi suhtes, on Piibli kontekst teistsugune. Raamatute Raamat jutustab inimese ja jumala suhtest – lepingust. Raamatute Raamatus on antud terve inimkonna mineviku, oleviku ja tuleviku kvintessents. Raamatute Raamat õpetab. Eelkõige õpetab ta inimeseks olemist, et inimene oskaks armastada iseennast ja ligimest ega liialdaks oma tahtmistega.