2. sajandi keskpaigaks kujunes välja Piibli kaanon - usulise mõiste kohaselt raamatute või kirjade kogumik, mis kiriklikult on tunnustatud pühakirjaks. Kaanon on tuletatud kreekakeelsest sõnast kanoo, mis tähendab pillirookeppi või sirget keppi. Ülekantuna tähendab kanoo ka reeglit, juhist, eeskirja, normi, seadust.

 

Vana Testamendi juures tekitasid vaidlusi Estri raamat ja Saalomoni ülemlaul. Ülemlaul, mis koosneb armastuslauludest, võeti kaanonisse lõpuks tänu teksti sümboolsele tõlgendusvõimalusele, mis kinnitas, et laulus võib näha Jumala ja inimese suhte poeetilist kirjeldust. Piibli kaanoni määras 1546. aastal lõplikult kindlaks Trienti kirikukogu ehk kontsiil. Selle otsuse järgi on Piiblis 66 +15 raamatut: 39 Vana Testamendi ja 27 Uue Testamendi raamatut ning Vana Testamendi 15 apokrüüfilist raamatut. Täispiibliks peetaksegi Piiblit, mis sisaldab ka apokrüüfilisi raamatuid.

 

Katoliikliku traditsiooni järgi on kreekakeelses Piiblis 66 raamatut + 7 apokriivat, mida nimetatakse Aleksandria kaanoniks.