M. Luther on ristiinimeseks olemist kirjeldanud kahetise määratlusega: samaaegselt õigeksmõistetud ja patune (ld simulus justus et peccator). Pinge nende kahe vastandi vahel saadab inimest kogu tema maise elu. Et leida tasakaaluhetki, mil kaks vastandit on ühte sulanud, võib inimene osa saada sakramentidest. Sakrament on „see, mis pühitseb” (ld sacramentum). Sakrament annab inimesele võimaluse andestada enda ja teiste eksimused. Lunastuse osasaamise eelduseks on usk, et püha talituse kaudu muutub inimene puhtamaks, kogub endasse vaimuvalgust, suudab parandada oma meeli. See on pidev protsess. Seitse sakramenti võimaldavad inimesel iseenda mõtete, sõnade ja tegude üle mõtiskleda. Kui inimene on oma eksimusi mõistnud, ongi sakramentide lunastav jõud inimese hingeelu puhastanud. Aga mitte igaveseks. Muutused maises elus toovad kaasa muutusi ka inimese hingeelus.

 

Ristimine on M. Lutheri väitel „uuestisünni pesemine Pühas Vaimus”. Mida see tähendab? Matteuse evangeeliumis on kirjas Ristija Johannese sõnad rahvale: „Kandke siis õiget meeleparanduse vilja.” (Mt 3:8) Selles lauses on otsesõnu kirjas, et inimesed saavad oma vigu parandada meeleparanduse abil. See tähendab omakorda, et on vaja hüljata kinnisideed, mille külge inimene on klammerdunud. Kinnisideeks võib muutuda töötegemine, raha, võim, abielu, unistus, armastus jne. Meeleparandus kannab vilja, kui inimene muudab oma suhtumist probleemi, mis teda vaevab. See tähendab, et on vaja loobuda liialdustest ja tunnetada vastandite ühtsuse tasakaalu: tasakaalu hea - kurja vahel, materiaalse - vaimse vahel, unistuste - reaalsuse vahel jne. Tunnetamine ehk koosmeel on oma maailma parandamine kõikide meelte abil.

Kinnisideede kõrval on veel teinegi põhjus, mis võib purustada inimese elu – sõna toores jõud. „Aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki.” (Jk 3:8) „Nõnda peab olema minu sõna, mis lähtub minu suust; ei see tule mu juurde tagasi, vaid teeb mu meele järgi ning saadab korda, milleks mina tema olen läkitanud.” (Js 55:11)

Lunastuse ja lepituse sisuks on rikutud suhte taastamine. Suhet on võimalik taastada vaid suhtlemise abil. Prohvet Jesaja raamatus on kirjas: „Et tulge ja SELETAGEM OMA ASJAD ISEKESKIS, ütleb Jehoova: Kui te patud on kui helepunased riided, siis nad valgenevad nagu lumi; kui nad on purpurpunased, siis nad saavad valge villa sarnaseks. KUI TE TAHATE JA VÕTATE SÕNA KUULDA, SIIS TE SAATE SÜÜA MAA PARIMAT; aga kui te ei viitsi ning tõrgute, siis süüakse teid mõõgaga ära, sest Jehoova suu on nõnda rääkinud.” (Js 1:18-20)

Kuidas inimene räägib, kas mõtetes või otsesõnu, kas iseendaga või ligimesega, see polegi tähtis. Uuestisünd läbi andestamise toimub igatahes. Mitmekesiseid suhtlemisvõimalusi pakuvad inimesele sakramendid. Suhtlemise abil muudab inimene oma suhtumist kuuldavasse, nähtavasse, kombitavasse, maitstavasse… ja hakkab tasakaalukamalt maailma tunnetama. Siis ongi lunastus iseendas leitud.

Alates 15. sajandist on katoliku kirikus seitse sakramenti. Luterlikus traditsioonis on kaks sakramenti (ristimine ja armulaud), teisi riitusi nimetatakse vaimulikeks talitusteks (ka paljudes vabakirikutes kõneldakse vaimulikest talitustest, mitte sakramentidest).

Ristitakse Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse (Mt 28:19).

Öeldake, et ristimine jätab järele kustutamatu vaimse märgi, mis tähendab, et ristimist pole võimalik maha pesta ja ristimist ei saa kaks korda sooritada.

Ristimise tavad on erinevad. Eelistatud traditsiooniks on jäänud väikelaste ristimine. On leitud, et hädaolukorras – nt sõjatingimustes- võib ristimist teostada iga inimene, isegi mittekristlane. Ristitakse nii vee piserdamise, pealevalamise kui ka vettekastmisega. Ristitavad kannavad tavaliselt lihtsat valget rüüd ning nad kastetakse hetkeks üleni vette kas avatud veekogus - näiteks jões, järves, meres - või ka ristimisnõus, -basseinis. Ristimistoiming on niihästi surma ja ülestõusmise kui ka patust puhtaks pesemise sümbol. Ristimise tava on pärit judaismist. Ristimise eeskujuks on Jeesuse ristimine Ristija Johannese poolt Jordani jões. ( Mt 3:13;Mk 1:9; Jh 1:29)

2. Kinnitamine ehk konfirmatsioon (leer)

Konfirmatsioon on ristitu kinnitamine Püha Vaimu anniga. Püha Vaimu seitse andi on tarkus (sapientia), mõistmine (intellectus), nõu (consilium), jõud, vägi (fortitudo), jumala tundmine (scientia), jumalakartlikkus (timor), halastus (armastus, õrnus) (pietas). Kinnitamise käigus võitakse leeritatavat suurel neljapäeval pühitsetud mürriga ja õnnistatakse teda käte pealepanemisega.

Õigeusu kirikus teostatakse konfirmatsioon ristimisel. Katoliku kirikus eelneb leerile õpetuse jagamine, tavaliselt umbes 12-aastastele lastele esimesel armulaual. Luterlikus traditsioonis on konfirmatsioon vaimulik talitus - leerikool koos sellele järgneva õnnistamise talitusega, esimese osalemisega armulaual.

Täieõiguslik luteri kiriku liige peab olema ristitud ja leeritatud.

3. Armulaud ehk Püha õhtusöömaaeg ehk Püha altarisakrament (vabakirikutes tõlgendatakse armulauda mälestussöömaajana, mida nimetatakse leivamurdmiseks). Armulaua elementideks on leib, viinamarjavein, Jumala Sõna. Idakirikus kasutatakse hapendatud, läänekirikus hapnemata nisuleiba. Suur neljapäev on armulaua seadmise mälestuspüha.

Püha õhtusöömaaega on Matteuse evangeeliumis kirjeldatud järgmiselt: „Aga kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja andis oma jüngritele ning  ütles: “Võtke, sööge, see on MINU IHU!” Ja ta võttis karika, tänas, andis neile ja ütles: ”Jooge kõik selle seest, sest see on MINU VERI, UUE LEPINGU VERI, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks.”” (Mt 26:26–28)

 

Püha õhtusöömaaja rituaalil, armulaual kogetakse osadust Jeesusega. Millist osadust?

Esiteks on Kristus armulaua leivas ja veinis võrrelnud hinge olemasolu kehas - seega vihjanud sümbolite abil inimestele, et iga inimene omab hinge ja hinge kaudu oma keha. Teiseks - Kristuse sõnum inimkonnale KORDAB Vana Testamendi sõnumit: Jumal toimib inimese kaudu (Piiblis esineb sõna „Jehoova” või sõna „Jahve” (tähendus: ”Ma olen”, või ”Ma olen see, kes ma olen”, ”Olemise algpõhjus”) 7002 korda (Piibli uuemas trükis on kasutusel „Issand Jumal”). Mina – olemise tähtsust kinnitavad ka Jumala sõnad Moosesele: „Ma olen see, kes ma olen! Ütle Iisraeli lastele nõnda: „Ma olen” on mind läkitanud teie juurde.” (2 Moosese 3:14). Jeesuse sõnad Püha õhtusöömaajal on mina-vormis (minu ihu, minu veri). Mina - olemises olemist kinnitab ka järgmine mõte: „Jeesus ütles neile: „MINA OLEN ELULEIB. Kes tuleb MINU juurde, see ei näe nälga, ja kes MINUSSE USUB, sellel ei tule iialgi janu.” (Jh 6:35). Jeesus Kristuse sõnade kohaselt UUS LEPING (Uus Testament) täiendab VANA LEPINGUT (Vana Testamenti): igaüks peab ISE oma risti kandma, võtma vastu selle, mis elu talle pakub.

Jeesuse saatusetee tõestas inimkonnale, et elu ei saa kunagi kerge olema. Inimene võib aga leida lunastuse, kui ta iseendaga tegeleb. Iseendaga tegelemine tähendab oma ellusuhtumise muutmist. Muuta võib suhtumist töötegemisse, rahasse, võimu, abielusse, unistusse, armastusse, kaasinimesse, iseendasse jne. Siis ei tekigi inimesel nälga ja janu millegi järele, mida ta tegelikult ei vaja. „Kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.” (Ap 4:12).
„Ühelgi, kes tormab aina edasi ega püsi Kristuse õpetuses, ei ole Jumalat.” (2 Jh 9) „Nähke nüüd, et see olen MINA, ainult MINA, ega ole ühtki jumalat MINU kõrval! MINA surman ja teen elavaks, MINA purustan ja MINA parandan ega ole kedagi, kes päästaks MINU käest.” (5Ms 32:39)

Meeleparandus koosneb pattude tunnistamisest ja andeksandmisest. Andekssaamise eelduseks on siiras patukahetsus (eksimuse tunnistamine).

Pihi sakrament toetub Jeesuse sõnadele, kui ta ilmutas end jüngritele: „Rahu olgu teile! Nõnda nagu minu Isa on mind läkitanud, nõnda läkitan ka mina teid!” Ja kui ta seda oli ütelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: „Võtke vastu Püha Vaim! Kelledele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud; kelledele te iganes patud kinnitate, neile on need kinnitatud”. (Jh 20:21-23).

Seni ei vabane inimene patukaristusest ehk pattude kinnitusest ehk tagajärgede kandmise kohustusest, kui ta pole õppinud andestama iseendale ja teistele. „Surm ja elu on keele võimuses, ja kes seda armastab, saab süüa selle vilja.” (Õp 18:21)

Selle sakramendi jagaja on vaimulik, kes pühitsetud oliiviõliga võiab inimese laupa ja käsi. Piiblis on kirjas: „Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu enese juurde koguduse vanemad ja need palvetagu tema kohal ja võidku teda õliga Issanda nimel. Ja usu palve päästab tõbise, ja Issand teeb ta terveks; ja kui ta on pattu teinud, siis see antakse temale andeks. Tunnistage üksteisele oma eksimused ja palvetage üksteise eest, et saaksite terveks; õige inimese vägev palve suudab palju.” (Jk 5:14-16).

Roomakatoliku traditsioonis on ka viimne võidmine, mida tehakse surijatele ning milles palutakse elu jooksul tehtud pattude andeksandmist

Ordinatsiooni läbi saab preester pühitsemis-, valitsemis- ja õpetamisväe. Õigeusu, roomakatoliku ja anglikaani kirikud väidavad, et nende piiskoppide autoriteet ja õnnistus pärinevad apostlitelt enestelt.

Ordinatsioon toimub käte pealepanemise, võidmise ja pühitsemispalvega, mille paljudes traditsioonides viib läbi piiskop.

Katoliku ja õigeusu kirikutes ordineeritakse vaid mehi. Protestantlikus traditsioonis ordineeritakse tänapäeval mõnel pool vaimuliku ametisse ka naisi. Katoliku kirikus kehtib preestrite tsölibaadi nõue, mis kujunes välja 7. sajandil ja sai üldkehtivaks 11. sajandil.

 

7. Abielu
Abielu on sakrament, mida mees ja naine jagavad kooselus üksteisele. Laulatus pole sakrament, laulatus on vaid abielu vormistamine vaimuliku juuresolekul. Piiblis on öeldud abielu kohta järgmist:
„Ja Jumal lõi inimese oma näo järele, Jumala näo järele lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid ja Jumal ütles neile: Olge viljakad ja teid saagu palju!” (1Mo 1:27-28)
„Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan temale teha abi, kes tema kohane on.” (1Mo 2:18) 
„Ja Jehoova Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde. Ja Aadam ütles: „See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!” Seepärast jätab mees oma isa ja ema maha ja hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha.” (1Mo 2:22-24) „Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!” (Mt 19:5–6) 

Kirikute suhtumine abielu lahutamisse on erinev. Katoliku kirik taunib lahutust. Luterlikus traditsioonis tunnistatakse, et teatud puhkudel on abielu lahutamine siiski aktsepteeritav.