Püha Ambrosius Häälestusülesanne   

Kuidas kasutas Ambrosius oma veenmisjõudu?

Ambrosius (u 339 – 397 pKr) oli üks neljast varakristluse perioodi suurest teoloogist ehk kirikuisast. Ta sündis Trieris Gallia prefekti pojana. Nooruses pühendus Ambrosius advokaadi elukutsele, õppis kreeka keelt ja tegeles filosoofiliste tööde uurimisega. Hiljem sai temast Põhja-Itaalias Liguuria ja Aemilia provintsi kuberner.

Pärast piiskop Auxentiuse surma 374. aastal puhkes tüli Milano piiskopikoha pärast. Oma kandidaadi seadsid üles nii kristlased kui ariaanid. Ariaanid nõudsid, et valitaks Areiose doktriini pooldaja (Areios vaidlustas Jeesuse jumaliku päritolu ja Püha Kolmainsuse idee). Kristlased soovisid piiskopiks ortodoksset katoliiklast. Ambrosius oli puhkenud tülis vahendaja, apelleerides vajadusele tegutseda rahus ja üksteisemõistmises. Rahutused laienesid sedavõrd, et Ambrosiusel tuli minna katedraali inimesi rahustama. Järsku kuuldi rahva hulgast lapsehäält hüüdmas: „Ambrosius, saagu sinust meie piiskop!” Ja rahvas hakkas kooris hüüdu „Ambrosius piiskopiks!” kordama. Kuna Ambrosius oli oma valimise ajal alles katehhumeen ja ristimata, tõrkus ta piiskopi seisusesse astumast. Kui aga keisergi toetas rahva tahet, oli Ambrosius nädala pärast ristitud ja ametisse pühitsetud.
 
Piiskopina hakkas Ambrosius kaitsma kirikut ariaanide eest. Saanud keiser Valensilt käsu kirik ariaanlastele loovutada, tuletas Ambrosius valitsejale meelde, et keisergi allub kirikule ega saa valitseda jumaliku jõu üle. Kui roomlaste väed kiriku ümber piirasid, rahustas ta koguduse maha sellega, et pani inimesed esimest korda ühiselt kristlikke hümne laulma.

Hiljem suutis Ambrosius oma mõju alla saada ka keiser Theodosius Suure. Kuigi mõlema vahel oli sageli konflikte, tunnustasid nad teineteise suurust. Keiser Theodosius I soovis luua keisrile alluvat riigikirikut. Ambrosius heitis keisri aga kogudusest välja ja nõudis temalt avalikku patukahetsust Tessaloonikas toimunud veresauna eest. Selline julge samm pani aluse kiriku võimule riigi üle.

Ambrosius on koostanud mitmeid teoloogilisi kirjutisi. Ta on kirjutanud traktaadi kiriku ametnike kohustustest, Luuka evangeeliumi kommentaari, traktaadi Issanda lihakssaamise saladusest, arutlusi ristimise, võidmise ja armulaua üle, traktaadi neitsilikkuse ideaali üle, on loonud mitmeid hümne.

Kunstis on Ambrosiust tavaliselt kujutatud piiskopirüüs koos mitra ja sauaga. Teoloogina võib ta hoida käes raamatut või kirjutussulge. Ambrosiuse jutlustamisandele viitavad pildid, kus teda on kujutatud väikelapsena, kelle peale legendi järgi laskus mesilassülem, milles nähti ennet tema saamises piiskopiks. Tihti on Ambrosiust kujutatud koos kolme kirikuisa Augustinuse, Hieronymuse, Gregoriusega.