Püha Antonius Häälestusülesanne   

Miks kutsutakse Antoniust Egiptuse mungaks?

Antonius sündis Egiptuses jõukate kristlaste lapsena 250. aasta paiku. Pärast vanemate surma sai ta suure päranduse. Puudutatuna Matteuse evangeeliumis antud soovitusest „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus...” (Mt 19:21), müüski Antonius maha oma vara ja andis raha vaestele. Antoniuse hooldada jäid nooremad õed. Ta andis oma õed kloostri kasvandikeks, ise leppis erakueluga. Antonius läks kõrbesse, raskel rännakuperioodil kasutas ta abivahendina T- kujulist keppi (hiljem sai sellest Antoniuse tähtsaim atribuut). Elades kõrbes, pidi Egiptuse munk leppima viletsa söögiga, magamatusega, hirmsate nägemustega. Antonius võitles kiusatusdeemonitega, suutis vastu seista ahvatlustele, kui Saatan meelitas teda lihalike naudingutega. Erakuna, palves ja patukahetseuse, elas Antonius Niiluse lähedal varemetes 20 aastat. Teda peetakse munkluse isaks.

Kui Antonius üksindusest tagasi pöördus, koondus tema lähedusse elama hulk inimesi, kes Egiptuse mungalt eluks juhtnööre said. Antonius organiseeris kogukonna, korraldas jumalateenistusi, ühistööd, jagas nõuandeid üksildaseks palveks. Antoniuse eeskujul põgenes tsiviliseeritud maailma eest kõrbesse teisigi kristlasi. On teada, et keiser Constantinus Suur oli Antoniusega kirjavahetuses.

Hiljem põgenes Antonius tuntuse eest Liibüa kõrbe kaljukoobastesse. Ta uskus, et on suurim kõrbepühak ning keegi pole nii pikka aega elanud üksinduses ja enesesalgamises kui tema. Siis aga ütles talle hääl ülevalt, et on olemas veel püham mees – eremiit Paulus, kes on juba 90 aastat üksinduses ja patukahetsuses Jumalat teeninud. Antonius läks Paulust otsima. Ta leidis eremiidi koopast ning Paulus jutustas talle, kuidas 60 aastat järjest on üks ronk talle iga päev pool pätsi leiba toonud. Päeval, mil Püha Antonius Paulusele külla tuli, tõi ronk terve leivapätsi. Kaks vanakest hakkasid koos elama ja kaaren toitis neid mõlemaid. Pärast Pauluse surma mattis Antonius kahe lõvi abiga tema surnukeha ning läks ise tagasi oma endisesse elupaika – Kolzini mäe koopasse.

Antonius suri 356. aastal 105-aastasena. Oma oodatavast surmast andis Antonius teada vaid õpilastele ja käskis end matta salaja. Eraku haud leiti alles 561. aastal.

11. sajandil tegutses väga laialdaselt Püha Antoniuse hospitaliitide ordu ehk Püha Antoniuse vennaskond – antoniidid. Nende põhitegevuseks oli nahahaigust põdevate haigete eest hoolitsemine (tungalteramürgitust nimetati ka „Antoniuse tuleks”, kuna kannatanu nahk muutus tulipunaseks). Antoniididele oli paavsti poolt antud privileeg vabalt sigu pidada. Seepärast on Antoniust peetud sigade ja seakarjuste kaitsjaks.

Enamjaolt kujutatakse Püha Antoniust musta kapuutsiga mungarüüs. Tema atribuudid on kelluke, et deemoneid ja kurje vaime eemale peletada, ja kark, mis märgib Antoniuse kõrget iga. Sageli veel siga meelelisuse ja liigsöömise sümbolina, samuti leek – nägemus põrgutulest, mis surmas Antoniuse lihahimu.

Eesti rahvakalendris tähistatakse Püha Antoniuse mälestuspäeva tõnisepäeval, 17. jaanuaril. Pühaku nime järgi on saanud nime Tallinna Tõnismägi, kuna 15. sajandil asus seal Antoniuse kabel.
Albrecht Dürer Jan Gossaert Guido di Pietro Matthias Grünewald Sassetta Lucas van Leyden Pieter Cornelisz  Kunst Matthias Grünewald Giovanni Girolamo Savoldo Piero di Cosimo