Uus Testament    

Uus Testament
- (kr hē Palaia Diathēkē - „uus leping, testament”) sündis hellenistlikus maailmas ja on kirja pandud kreeka keeles. Uus Testament koosneb Jeesuse Kristuse elust jutustavaist evangeeliumidest ja varakristluse ajaloost. See pärineb 1. - 2. sajandist m. a. j. Uue Testamendi säilinud käsikirju on üle 5300. Arvatakse, et Rooma keiser Constantinus Suur, kes tunnistas 313. aastal ristiusu lubatuks, finantseeris Piibli koostamist. Uue Testamendi koostamiseks oli valida rohkem kui 80 evangeeliumi vahel, Constantinuse suunamisel valiti neli: Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeelium. Need evangeeliumid ülistasid Kristust kui Jumala sarnast, teised evangeeliumid korjati kokku ja põletati. Nii kõrvaldati piiblitekstide hulgast tuhandeid lehekülgi, mis rääkisid Kristusest kui surelikust inimesest. Kõik, kes neid keelatud evangeeliume Constantinuse versioonist paremaks pidasid, kuulutati ketseriks.
 
Uue Testamendi raamatud on jagatud kolmeks suuremaks grupiks: evangeeliumid, kirjad ehk epistlid, ilmutusraamat. Evangeelium (kr euangelion) tähendab „head sõnumit”. Sõnum, mida evangeeliumid sisaldavad, on seotud Jeesus Kristuse elu ja õpetusega. Jeesuse õpilased Matteus, Markus, Luukas ja Johannes said ülesandeks oma usulise kogemuse jutustamise inimkonnale.
 
Matteuse, Markuse, Luuka evangeeliume nimetatakse sünoptilisteks („koos vaadatavateks”). Umbes 1/6 nende tekstidest kattub kõigis kolmes, ligi 2/3 kattuvat materjali esineb vähemalt kahes evangeeliumis.
 
Evangelist Johannes võttis kasutusele mõiste logos (kr„sõna”, aga tähendab ka „väge, vaimset ürgolemust, jumalikku tarkust, mõistust”) (Jh 1:1).