Püha Peetrus Häälestusülesanne   

Miks usaldas Jeesus Peetrusele taeva võtmed?
 
Peetruse pärisnimi oli Siimon. Tema ja ta vend Andreas olid kalurid, kes elasid Galilea järve ääres. Jeesus pöördus kala püüdva Siimona poole ja kutsus teda oma jüngrina ”püüdma inimesi”. Nime Peetrus (kr petros – “kalju”) andis talle Jeesus, kes ütles: “Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtme, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.” (Mt 16:18) Sestap tuntaksegi Peetrust Paradiisi võtmehoidjana, kel on õigus otsustada sissepääsu üle. Miks usaldas Jeesus just Peetrusele taeva võtmed? Peetrus õppis läbi omaenda kannatuste ja eksimuste inimeseks olemist, ta õppis iseendas tundma väärikaks saamise saladust. Iseennast tundma õppides hakkas ta paremini mõistma ka teisi.
 
Esimese karmi õppetunni sai Peetrus siis, kui ta nägi Jeesust järve peal kõndimas. Kui teised jüngrid hüüdsid kohkunult: „See on tont!” ja hakkasid himu pärast kisendama, palus Peetrus Jeesust: „Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!” Peetrus astuski paadist välja, kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Tuult nähes lõi ta aga kartma. Uppuma hakates hüüdis Peetrus: „Issand, päästa mind!” Jeesus sirutas käe, haaras temast kinni ning ütles tähendusrikka lause: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?” (Mt 14:29-31 j) Peetrus pidi mõistma, et nõrk usk enda jõusse ja kahtlemine iseenda oskustes võib alati saada hukatuslikuks. Hiljem kuuleb Peetrus Jeesust lausumas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kui sa olid noor, vöötasid sa end ise ning läksid, kuhu sa tahtsid, aga kui sa vanaks saad, siis sa sirutad oma käed välja ja keegi teine vöötab sind ning viib sind, kuhu sa ei taha.” (Jh 21:18) See mõte nooruse uljusest ja vabast tahtest ning vanaduse abitusest ja pealesunnitud tahtest annab Peetrusele taas mõtteainet inimväärikuse kohta.
 
Teine oluline õppetund on Peetrusel seotud perioodiga, mil Jeesus kuulutas jüngritele ette oma kannatusterohket surma ja ülestõusmist. Peetrus viis õpetaja kõrvale ning hoiatas: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” Jeesus aga ütles Peetrusele: „Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.” (Mt 16:21-23 j) Peetrus pidi lõpuks aru saama, et igaüks kannab oma risti ise - igaüks on sunnitud elult vastu võtma kõik, mis elul pakkuda on, ka saatuselöögid. Hiljem, kui Peetrus nägi Jeesuse vangistamist, tõmbas välja mõõga ning raius ära ülempreestri orja Malkuse parema kõrva, ütles Jeesus Peetrusele: „Pista mõõk tuppe! Eks ma pea jooma sellest karikast, mille Isa mulle on andnud.” (Jh 18:11) Need sõnad andsid Peetrusele veelkordse kinnituse vajadusest leppida elu katsumustega.
 
Oma kolmanda õppetunni sai Peetrus Õlimäel, kui Jeesus kuulutas jüngritele, et nad kõik taganevad temast. Seepeale kostis Peetrus suureliselt: „Kui ka kõik taganevad sinust, ei tagane mina eluilmaski! Kui ma ka peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind mitte!” Ometi said Jeesuse sõnad teoks ja ta hoiatas Peetrust: „Tõesti, ma ütlen sulle, täna öösel, enne kui kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.” (Mt 26:33-35 j) Lõpuks Peetrus tundiski süümepiina oma sõnade ja tegude lahknevuse pärast. Ta salgas Jeesust tõepoolest kolm korda. Matteuse evangeeliumi järgi saatis Peetrus vangistatud Jeesust kuni Kaifase õueni, et näha Jeesuse otsa. Ta istus sõjasulaste juurde. Esimene kord tuli Peetruse juurde üks tüdruk ja küsis: „Kas sina olid ühes selle Galilea mehe Jeesusega?” Peetrus salgas kõikide ees ning ütles. „Ei ma mõista, mida sa räägid.” Ta kiirustas värava poole – seal nägi teda teine tüdruk, kes sõnas: „Seesinanegi oli Jeesus Naatsareusega.” Ja taas salgas Peetrus vandega: „Ma ei tunne seda inimest.” Üürikese aja pärast tulid tema juurde inimesed, kes ta lähedal seisid ja ütlesid Peetrusele: „Tõesti, sinagi oled nende hulgast, sest su keelgi tunnistab sind üles.” Seepeale hakkas Peetrus needma ja vanduma. „Ei, ma ei tunne seda inimest.” Ja sedamaid laulis kukk. Nüüd tuli Peetrusele meelde Jeesuse lause: “Enne kui kukk täna laulab, salgad sa mind kolm korda!” Ja ta läks välja ja nutttis kibedasti. (Mt 26:69-75 j) Tehtud vea tunnistamise ja kahetsemisega puhastas Peetrus oma hinge ning talle võis usaldada taevariigi võtme. Läbi kannatuste jõudis Püha Peetrus lähemale Jeesuse sõnade „mida iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas” mõistmisele.
 
Peetrus hukati keiser Nero ajal 64. (67.) aastal. Enne hukkamist lõi Peetrus kartma ja tahtis põgeneda. Roomast väljuval teel Via Appial kohtus Peetrus Kristusega. Peetrus küsis: ”Issand, kuhu lähed?” (Domine, quo vadis?). Jeesus vastas: “Rooma, et mind uuesti risti löödaks.” Sellega andis ta mõista, et Peetrus peab talle määratud saatuse vastu võtma. Peetrus tundis häbi ning pöördus Rooma tagasi, et Paulusega hüvasti jätta ja ristisurma minna. Kui Peetrust hakati risti lööma, palus ta end naelutada jalad ülespidi, et mitte korrata Kristuse hukkamispoosi. Püha Peetruse haud asub Roomas Püha Peetri kiriku kupli ja peaaltari all asuvas maa-aluses krüptis, seal hoitakse ka tema reliikviaid.

Püha Peetrust peetakse ristiusu kiriku rajajaks. Peetrusest sai paavstluse, kiriku ja kalurite patroon. Rooma paavstitooli kutsutakse ka Püha Peetruse tooliks. Tema atribuudid on võti või ristatud võtmed, kukk, tagurpidi rist, kaluripaat ja võrk.