Vana Testament    

Vana Testament
(kr hē Palaia Diathēkē - „vana leping, testament”) - juudi pühakiri, mis kirjutati heebrea keeles, kuigi kõnekeeleks oli ajaarvamise algul aramea või kreeka keel. Hiljem sai Vana Testament ka kristlaste pühakirjaks. Vana Testament sisaldab Vanade Idamaade müüte maailma ja inimese loomisest. Üldistatult võib seda nimetada ka Iisraeli rahva ajalooks, sest tekstid räägivad iisraellaste ühiskondlikust arengust nende omariikluseni ja selle kaotamisest (Paabeli vangistus).
 
Vana Testamendi kirjapanek toimus peaaegu tuhande aasta jooksul: 1200. –165. eKr. Originaalkäsikirju pole säilinud, on aga märkimisväärne hulk ümberkirjutusi. Vana Testamendi raamatud on jagatud neljaks suuremaks grupiks: seaduseraamatud, ajalooraamatud, tarkuseraamatud, prohvetiraamatud. Koos Uue Testamendiga moodustab Vana Testament ristiusu Piibli (kr biblion „raamat, kiri”).