Miks sai Iiob endale topeltõnnistuse?
 
Iiobi raamat on üles ehitatud raamjutustusena. Esimeses peatükis on kirjas, et „Iiob oli vaga ja õiglane, ta kartis Jumalat ja hoidus kurjast. Temale sündis seitse poega ja kolm tütart. Tema karjas oli SEITSE TUHAT lammast ja kitse, KOLM TUHAT kaamelit, VIISSADA paari härgi, VIISSSADA emaeeslit, ja tal oli väga palju peret; see mees oli rikkaim kõigist hommikumaalastest.” (Ii 1:1-3) Iiobi raamatu viimases, 42.  peatükis, mis taas kirjeldab Iiobi maist rikkust, on arvud kahekordistunud: „Ja Issand õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest; ja tal oli NELITEIST TUHAT  lammast ja kitse, KUUS TUHAT kaamelit, TUHAT paari härgi ja TUHAT emaeeslit. Ja tal oli seitse poega ja kolm tütart.” (Ii 42: 12)
Miks sai Iiob endale topeltõnnistuse?
 
Iiobi raamatu esimese loo sündmustik toimub taevas. Jumala pojad ehk taevaste olendid seisid Jumala ees, ning äkki ilmus nende hulka Saatan. Saatan püüdis Jumalale selgeks teha, et igaühel, kes on nii rikas ja õnnelik nagu Iiob, on kerge hoiduda kurjast. Kui aga see kõik temalt ära võtta, küllap neab Iiob siis Jumalat näkku. Taevalik valitseja jõuabki järeldusele, et ta on Iiobit liialt hoidnud, „teinud igast küljest aia ümber temale ja ta kojale ning kõigele, mis tal on.” (Ii 1:10) Ja Jumal võtab Saatana väljakutse vastu: ta lubab kõik, mis Iiobil on, Saatana kätesse (ainult Iiobi elu kallale ei tohtinud Saatan kippuda).
 
Iiob jääb ilma kõigist oma kariloomadest. Järgneb teade tema kümne lapse surmast. Leina märgiks käristab Iiob lõhki oma kuue, ajab pea paljaks ja palvetab: „Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!” (Ii 1:21) Õnnetusest hoolimata ei tule saatuselöökide all ägavalt mehelt ühtki jumalavastast sõna. Siis laseb Saatan katta paisetega kogu Iiobi keha, peallaest jalatallani. Iiob istub tuha sees ja kaabib oma kihelevat ihu potikilluga. Seepeale käratab Iiobi naine irooniliselt: „Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure.” (Ii 2:9) Ometi jääb Iiob iseendale truuks ja sõnab: „Sinagi räägid, nagu rumalad naised räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?” (Ii 2:10)

Järgnevalt tulevad Iiobit trööstima kolm sõpra: Soofar, Eliifas ja Bildad, kes ei suuda Iiobi vagadusse uskuda. Nende meelest pidi ta olema milleski eksinud, kui teda niiviisi karistatakse. Ja kolm sõpra hakkavad ühiselt otsima põhjuse-tagajärje seoseid. Iiob kordab, et ta on elanud ausalt ega ole teinud midagi taunimisväärset. Kannatus on saladus, mida polegi võimalik vahel mõista. Just nagu iseenesest tulevad Iiobi huultele sõnad: „Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. /…/ Tema tunneb valu ainult omaenese ihus ja leina omaenese hinges. /…/ Puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu. Kuigi ta juur maa sees kõduneb ja känd mullas sureb, hakkab ta veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsekui istik. Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab - kus on ta siis?” (Ii 14:1; 14:22; 14:7-10)

Iiobit tuleb trööstima ka neljas sõber Eliihu, kes ilmub oma kõnesid pidama eikusagilt ning kaob pärast sinnasamasse. Kõigepealt hurjutab Eliihu kolme sõpra, kes ei suutnud Iiobit veenda, et ta oma jumalavastast väljaastumist kahetseks. Siis üritab ta omakorda Iiobile selgeks teha Jumala vääramatut jõudu, õigust ja suurust. Eliihu kinnitab, et Jumal ei poolda kedagi, kes on enese meelest tark. Aga  kui Iiob taas endale kindlaks jääb, nõudes aru ainult Jumalalt eneselt, ilmubki Jahve. Tormituulest saabunu Jahve käsib panna Iiobil vöö vööle kui mees, et siis temalt oma küsimustele vastuseid nõuda. Ja küsimusi on Jahvel esitada palju:

Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa?
Vasta, kui sul niipalju tarkust on!
Kes määras selle mõõdud? Küllap sa tead.
Kas sa oled kunagi oma elupäevil
andnud hommikule käsu,
määranud koidule tema paiga?
Kas sa oled jõudnud mere allikateni
ja kõndinud sügavuse põhjas?
Kas sa taipad, kui avar on maa?
Kas sa oled käinud lumeaitade juures?
Kes on lõhestanud vihmavalingule vao
ja kõuepilvele tee?
Kas sa võid vihmatähti välja saata õigel ajal?
Kas sa tunned taeva seadusi?
Või kehtestad sina maa peal tema kirja?
Kellel oleks osavust lugeda pilvi?
Kas sa tead kaljukitsede poegimisaega,
kas valvad hirvede sünnitust?
Kas sina annad hobusele jõu?
Kas sinu käsul kerkib kotkas kõrgustesse?
Ons sul siis käsivars nagu Jumalal?
(Ii 38:4, 5, 12, 16, 18, 22, 25, 32, 33, 37; 39:19, 27; 40:9)
 
Alles nüüd taipab Iiob, et tõeline usk - nagu tõeline armastuski - sünnib põhjusetult. Jumal näitab talle Looja jõudu - imesid, mille sünnil pole põhjust, aga mis on olemas. Iiob mõistab, et ta usaldas ainult seda, mida silm nägi ja kõrv kuulis. Lõpuks taipab ta, et loodu on eelkõige looja kingitus - iseendale. Nüüd saab Iiob tagantjärgi targana endaltki küsida, kas ta ise oskas olla looja või leppis väljastpoolt tulevaga („taevalik valitseja oli teinud igast küljest aia tema ümber”). Ta sai aru pidada, miks loomise ime ei sõltu eilsest, tänasest ega homsest, vaid on väljaspool aega - igavikus. Iiob pidigi kannatama, et jõuda mõtteselguseni: elu ei tohi eitada, tuleb osata hinnata olemise imet.
Sellest teadmisest sai Iiobile topeltõnnistus.