Miks sai Aabraham käsu Iisaki ohverdamiseks?
 
Piiblilegend Iisakist ja Aabrahamist näitab, et Jumal pani Aabrahami karmile usuproovile. Kui Iisak oli noormeheks sirgunud, käskis Jumal teha Aabrahamil midagi uskumatut – tuua poeg tapaohvriks. Murduva südamega asus isa varahommikul tegema ettevalmistusi põletusohvriks. Ta lõhkus puud, pani valmis teemoona, saduldas eeslid. Kahe orja ja oma kalli pojaga asus Aabraham teele Morija maale. Kolme päeva pärast jõudsid nad nimetatud paika. Aabraham käskis sulastel ootama jääda. Ta ei rääkinud neile kogu tõtt, teatas vaid, et läheb koos pojaga Jumalat kummardama ja tuleb siis mäe jalamile tagasi. Iisak pidi mäe otsa tassima põletusohvri puud, Aabraham võttis enda kätte tõrviku ja noa. Teel ohverduspaika arenes minejate vahel lühike dialoog:
 „ Isa!?”
„Siin ma olen, mu poeg!”
„Näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?”
 „Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg!” vastas Aabraham.
Vaikides kõndisid nad edasi. Mäe tipus kandis Aabraham kividest kokku altari, sidus hirmunud Iisaki kinni ja upitas poja puude peale. Siis tõstis Aabraham noa, et poega tappa.
Viimasel hetkel peatas Jumal ingli abil ta käe. Issanda ingel hüüdis taevast: „Aabraham, Aabraham! Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainsat poega!” (1Mo 22:11-12 j) Tasuks selle eest, et Aabraham ei kahelnud Jumala hääles, kui too andis valju käsu poeg ohverdada, õnnistas Jumal veelkord Aabrahami järeltulevat sugu: „Teen su soo väga paljuks - nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres - ja su sugu vallutab oma vaenlaste väravad!” (1Mo 22:17) Nüüd teadis Aabraham, et tema Jumal ei nõua inimohvreid ja laste ohverdamine on seega hukka mõistetud. Aabraham pani sellele paigale nimeks „Issand näeb”. Kuna juhuslikult oli võsarägastikku sarvipidi kinni jäänud üks jäär, tõi Aabraham Jumalale ohvrianniks oina.
 
Lugu Iisakist näitab, et inimohvri toomine ei taga inimesele patuta elu ega anna uut vabadust. „Sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära.” (Hb 10:4) Mida tähendab inimohverdus tänapäeval? Inimohverdus on eelkõige eneseohverdus ehk oma elu elamata jätmine. Valmisolek ennast, last või kaasinimest ohverdada on liialdamine. Nende ränkade vigade tegemise eest hoiatab ka Iisaki-mõistujutu sõnum.
 
Iisaki abikaasa Rebeka kujutamine kunstis

Iisakile abikaasa otsimise lugu on maalikunstis olnud populaarne teema. Nimelt palus Aabraham oma usaldusväärset kojavalitsejat Elieseri leida poeg Iisakile naine tema enda hõimlaste hulgast Mesopotaamias. Aabraham käskis oma sulast: „Pane nüüd oma käsi mu puusa alla!” (1Mo 24.2) Vana kombe kohaselt muutus vanne pärast suguelundite puudutamist purunematuks. Elieser lubas täita patriarhi soovi. Ta asus teele kümne kaameliga, kes kandsid kalliskive ja muid kingitusi tulevasele pruudile ning tema perekonnale.

Jõudnud  Naahori linna, kus elas Aabrahami suguselts, jäi Elieser kaevu lähedale puhkama. Ta palus endamisi: „Issand, minu isanda Aabrahami Jumal, lase ometi see mul täna korda minna ja tee head mu isandale Aabrahamile! Vaata, ma seisan veeallika juures ja linnaelanike tütred tulevad vett viima. Sündigu siis, et tütarlaps, kellele ma ütlen: Kalluta oma kruusi, et ma saaksin juua! ja kes vastab: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! - on see, kelle sa oled määranud oma sulasele Iisakile.” (1Mo 24:11-14) Vaevalt oli Elieser palvetamise lõpetanud, kui ilmuski kaunis tütarlaps, veekann õlal. Ta andis mehele lahkesti juua ja seejärel ammutas kaevust vett ka võõra kaamelitele. Kui Elieser oli andnud naisele kullast käevõrud ja kõrvarõngad, sai ta teada, et tegemist on Aabrahami venna lapselapse Rebekaga. Mehe palvet oli kuulda võetud – ta oli leidnud sobiva naise Aabrahami suguvõsast. Elieser läks koos oma kaaskonnaga Rebeka koju, kaasas uhked kingitused - hõbedast ja kullast ehted. Rebaka oli nõus abielluma. Ta lahkus oma isakodust ja läks Kaananimaale, et seal Iisakiga naituda.

Kunstis on Rebeka ja Elieseri kujutamisel kõige levinumaks motiiviks olnud kaevu-stseen.
Cristofano Gherardi Cristofano Gherardi Caravaggio Giovanni Battista Tiepolo Andrea del Sarto Domenichino Juan de Valdésleal Rembrandt Carlo Maratti Bartolomé Esteban Murillo Francesco Solimena