Kuidas saavutas Jaakob oma õnne?
 
Kaksikvennad Jaakob ja Eesav olid Iisaki pojad ja Aabrahami pojapojad. Esimesena nägi ilmavalgust Eesav ja seepärast võeti teda kui esmasündinut. Teisele lapsele pandi nimeks Jaakob – Kannahoidja, kuna ta hoidis sündimisel oma venna kannast kinni. Vennad ei sarnanenud teineteisega karvavõrdki. Eesavi muskliline ihu oli punakate karvadega kaetud, nagu kannaks ta seljas karvast kasukat. Ta armastas jahil käia ja metsades hulkuda. Jaakob toimetas kodus. Ta ei tahtnud vanematest ega kodukolde soojusest eemal olla. Rebeka, kaksikute ema, armastas rohkem Jaakobit, Iisak, poiste isa, eelistas Eesavit, „sest jahisaak oli temale suupärane”. (1Mo 25:28)
 
Esmasünniõigus andis esimesena sündinud Eesavile privileegi jõuda aulisele positsioonile: saada ühel päeval perekonnapeaks. Ometi andis Eesav selle võimaluse ühel nõrkushetkel käest. Ja õnn pöördus Jaakobi kasuks. Kuidas? Kord, kui Jaakob leent keetis, tuli Eesav jahilt, loid ja väsinud. Ta tundis isuäratava roa lõhna ja palus Jaakobit: „Anna mulle ometi süüa seda punast leent!”
Jaakob ütles naljatamisi vastu: „Enne müü mulle oma esmasünniõigus!”
„Vaata, mina ju suren niikuinii, milleks mulle siis veel esmasünniõigus!” vastas Eesav mõtlematult.
”Vannu mulle!” muutus Jaakob pühalikumaks. Ja Eesav vandus ning müüski oma esmasünniõiguse Jaakobile. Nii sai Jaakob endale võimaluse pärida tulevikus isa varandus.
 
Selleks et nooruses antud vanne kinnistuks, püüdis Jaakob hiljem isa Iisakit üle kavaldada. Oma lemmikpoja õnnele püüdis kaasa aidata ka Rebeka. Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine tuhmunud, arvas ta õige aja olevat kätte jõudnud, et anda vanemale ja soositumale pojale Eesavile oma hingeõnnistus. Iisak ei teadnud midagi Eesavi esmasünniõiguse mahamüümisest. Ta käskis vanemal pojal jahile minna ja valmistada jahisaagist pidulik roog. Rebeka kuulis pealt Iisaki ja Eesavi vestlust ning otsustas, et õnnistuse peab saama hoopis Jaakob. Ta käskis nooremal pojal tuua karja juurest kaks kitsetalle ja valmistas tallelihast maitsva eine. Et maskeerida Jaakob karvaseks Eesaviks, kattis Rebeka noormehe kaela ja käed kitsenahaga ning saatis poja pimedale isale rooga viima. Iisak imestas küll, et hääl kuulus nagu Jaakobile, käed aga Eesavile, ent andis kahtlusele vaatamata Jaakobile õnnistuse: „Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja veini! Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!” (1Mo 27:28-29) Kui Eesav jahisaagiga koju jõudis, tuli pettus ilmsiks. Vanem poeg sai teada, et teda on tüssatud ja alatul kombel varandusest ilma jäetud. Kuigi Eesav kisendas: „Õnnista ka mind, isa!”, oli patriarhi vägev õnnistus pöördumatu jõuga. Jaakob oli saavutanud oma tahtmise.
 
Eesav, vihane ja solvunud, tahtis venna tappa. Armastatud isa pärast otsustas noormees ähvarduse täide viia alles pärast Iisaki surma. Rebeka sai aga teada vanema poja kavatsusest ja hoiatas Jaakobit. Ta soovitas pojal Haaranisse, oma venna Laabani juurde pakku minna: „ Jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud, kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?” (1Mo 27: 43-45) Rebeka hirm kaotada mõlemad pojad ühel ja samal päeval oli tingitud igiammusest tavast: Vana-Ida seaduste järgi oleks pidanud Eesav veritasu järel mõrvarina samuti elu jätma.
 
Jaakob toimis ema nõuande järgi. Ka Iisakile meeldis, et Jaakob läheb Haaranisse. Rauk lootis, et Jaakob leiab endale väärilise naise rahva hulgast, kes ei kummarda ebajumalaid. Kuna Iisakile ei meeldinud Eesavi abielu kahe hetiiditariga, uskus ta, et Laabani tütred on Jaakobile sobilikud kandidaadid ja et just Mesopotaamias leiab Jaakob oma abieluõnne.
 
Asunud kaugele teekonnale nagu palverändur, käis Jaakob kogu aeg jala ning ööbis lageda taeva all. Ükskord, kurnatuna päevasest rännakust, pani mees enda pea alla kivi ja jäi kohe magama. Sel ööl nägi ta veidrat und: tema ees seisis redel, mis ulatus taevasse ja mida mööda käisid inglid üles-alla. Unes ilmutas end ka Jahve, kes kuulutas: „Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!” (1Mo 28:15) Usk, et Jumal on temaga, andis Jaakobile elujõudu. Nüüd teadis ta kindlalt, et Jumal hoiatab teda ohtude eest, kindlustab leivaga ja laseb tal isakotta tagasi pöörduda. Kummalise unenäo mälestuseks ja taevavärava tähistamiseks pani Jaakob kivi, mis oli olnud ta peaaluseks, sambana püsti seisma. Paik, kus Jaakob oli tundnud rahulikku õnnejoovastust, oma Jumala lähedalolekut, sai nimeks Peetel - „Jumala koda”.
 
Jaakob jätkas teed. Nüüd, teadlik oma Jumala olemasolust ja lähedusest, jõudis ta Hommikumaa poegade maale – Haaranisse. Linnavärava juures, ühe kaevu lähedal, kohtas Jaakob kaunist karjusneidu, kellesse ta jäägitult armus. Selgus, et ilus näitsik on Laabani tütar Raahel. Õnn näis olevat käegakatsutavas kauguses: Jaakob jõudis sihtkohta, kohtus oma onu Laabaniga, hakkas mõlgutama mõtteid abielust. Ent praktilise meelega Laaban nõudis, et Jaakob seal seitse aastat töötaks, alles pärast seda võis noormees särasilmse Raaheli endale naiseks saada. Kui saabus pulmaöö, asendas kaval Laaban noorema tütre Raaheli vanema tütre Leaga. Alles hommikul avastas Jaakob, et tema sängis oli olnud hoopis „läiketa silmadega” Lea. Ta nõudis Laabanilt aru, miks teda peteti. Laaban vastas, et tava kohaselt peab esimesena abielluma vanem tütar. Ta tegi Jaakobile ettepaneku pruudinädal rahulikult ära pidada, ja kui Jaakob on nõus veel seitse aastat tööd rügama, tohib ta ka Raaheliga abielluda. Jaakobil ei jäänud muud üle kui nõustuda. Tema suurim soov oli õnnelik olla ja saada naiseks tõeline armastatu. Nii sai Jaakob endale kaks naist ja arvuka järglaskonna.
 
Kui Jaakob pöördus tagasi Kaananimaale, võttis ta kaasa oma mõlemad naised, Lea ja Raaheli, teenijad, üksteist poega ja tütre. Kõigepealt viis ta üle Jabboki koolme naised, lapsed, kogu vara. Ise tahtis Jaakob minna viimasena. Kuid siis kohtus ta tundmatu mehega, kes otsemaid, põhjust mainimata, Jaakobiga maadlema hakkas. Võitlus kestis öö läbi - koidikuni. Võõras, taibates, et ta ei suuda Jaakobist jagu saada, lõi äkisti tema puusaliigest. Nii pääses tundmatu Jaakobi käest ja ütles: „Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!” (1Mo 32:29)

Jaakob mõistis, et ta oli näinud oma Jumalat palgest palgesse. Kuna Jaakobi uus nimi Iisrael tähendas „Jumalaga võitlejat”, sai ta aru, et tee õnneni pole kerge. Jaakobi maadluslugu tõestab, et INIMESELE on antud võimalus tunda ennast OMA JUMALAGA võrdväärsena.