Mida õpetab Kaini ja Aabeli legend?
(Kaini ja Aabeli lugu: 1Mo 4)
 
Kain ja Aabel olid Vana Testamendi järgi Aadama ja Eeva pojad. Kain - põlluharija, Aabel – karjakasvataja. Lõikusaja saabudes tõid mõlemad Jumalale ohvreid – Kain ohverdas põllusaadusi, Aabel oma karja esimese talle. Selgus, et Jumal võttis Aabeli ohvri vastu, Kaini viljaanni lükkas aga tagasi. Aabel sai Jumalalt õnnistuse, Kain mitte. Miks, seda Vana Testament ei tõlgenda. Küll on aga Uues Testamendis põhjendusi, et Aabeli usk oli see, mille Jumal heaks kiitis: Aabel seisis altari ees, Jumal südames, Kain ilma Jumalata oma südames.

  Pietro Novelli Giovanni Battista Caracciolo

Legendi järgi Kain vihastas ja ta nägu läks pilve. Jahve küsis temalt: Mispärast sa pilgu maha lööd? Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees. Kuid sina pead tema üle valitsema.”  Need sõnad annavad märku vanema venna solvumisest, väärika esmasündinu alandatusest. Ütleb ju Kaini nimigi (hbr “saama, omandama”), et ta oli harjunud esmasündinu võimu ja tugevusega, enda maksmapanemisega. Ja Kain ei võtnud Jumala hoiatust ”luuravast patust” kuulda. Ta ei osanud muud järeldada, kui et tema ohver on kas alaväärtuslik või on ta ise vääritu. Kadedusest ja vihast enesevalitsuse kaotanud Kain tappis Aabeli.
Kuritööd nähes pöördus Jumal uuesti Kaini poole ja küsis, kus tema vend on. Kain vastas ülbelt: “Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?” Dialoogi sõnum on vahedalt selge: vennaarm oli Kaini hingest jäädavalt kadunud, vendlus oli hävinud.  Jumalal ei jäänud muud üle kui Kaini needa: “Mis sa oled teinud? Aabeli veri kisendab maa pealt minu poole.” Karistuseks määras Jahve Kaini igavesti mööda maad hulkuma: „Kui sa maad harid, siis ei pea ta sulle oma rammu mitte andma; hulkumas ja põgenemas pead sa maa peal olema.” Enam polnud Kainil pelgupaika – ta oli oma Jumalast (iseendast) lahti ütelnud ja kaotanud kindla jalgealuse. ”Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda!” kaebas Kain lõpuks. Ainult läbi kannatuste pidi ta lõpuks mõistma: mida külvad, seda lõikad.
 
Legendi epiloog: Kain kartis, et kuhu ta ka ei lähe, igal pool ootab teda surm. Ometi Jumal halastas ja pani talle külge nn Kaini märgi. Lõpuks asus Kain elama Noodimaale, kus talle sündis poeg Hanok. Hiljem ehitas Kain esimese linna ja pani sellele nime oma poja Hanoki järgi.
 
Kunstis on tavaliselt kujutatud Kaini Aabelit tapmas. Kain kasutab relvana kivi, nuia, kõblast või labidat.

William Blake`i maalil “Aadam ja Eeva leiavad Aabeli surnukeha” on edasi antud Aadama õudustunnet vennatapu pärast ja Eeva leina oma poja surnukeha juures. Kain põgeneb. Meeleheitlikult hoiab ta kahe käega peast kinni ja kahetseb oma tegu. Kain tõrjub eemale veripunase päikese kõrvetavaid leeke. Küünarnukiga surub ta eemale suurt tumedat pilve, mis takistab tema vabadust. Labidas, põllusaadusi kasvatava Kaini igapäevane tööriist, lebab lahtise haua juures ja on muutunud surma sümboliks.

William Blake