Millise lepingu täitmist nõuab Jumal inimeselt?
 
Enne, kui jõuda lepingu tekstini, on vaja teada eellugu.
Kui Jumal nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur, kahetses ta, et oli inimese teinud. Ja kui Jumal maad vaatas, tõdes ta, et seegi oli raisku läinud, ”sest kõik liha maa peal oli oma eluviisides raiskunud.” (1Mo 6:12) Ta otsustas minema pühkida kõik, mis oli maa peal elavat. Vaid Noa leidis Jumala silmis armu, sest ”Noa oli üks õige mees, täiesti vaga oma rahvapõlve seas; Noa kõndis koos Jumalaga.” (1Mo 6:9)

Noa kuuletus Jumalale, kui too käskis tal ehitada laeva, millel on kolm lage ehk kolm korrust, palju kambreid, aga ainult üks aken ja üks uks. Laeva pidi Noa tegema küünramõõdu järgi: pikkus kolmsada küünart, laius viiskümmend ja kõrgus kolmkümmend küünart (lähtudes asjaolust, et üks küünar vastas ligikaudu 50 sentimeetrile, oli laeva pikkus umbes 150 meetrit, laius 25 ja kõrgus 15 meetrit) Laeva materjaliks pidi Noa kasutama goferipuud ning pigitama laeva nii seest kui väljast.   

Seitse päeva enne veeuputust käskis Jumal Noal ja tema perekonnal laeva minna. Noa kuuletus ja viis varjule pojad Seemi, Haami ja Jaafeti, oma naise ja poegade naised. Laeva kambritesse pidi Noa paigutama igast looma- ja linnuliigist kaks, emase ja isase, et nad võiksid elama jääda. Igast tõupuhtast loomaliigist võttis Noa kaasa seitse paari. Neist, kes polnud puhtad, ühe paari. Kui Noa oli täpselt nii teinud, nagu Jumal ette nägi, sulges Jumal ukse tema tagant ja avas taevaluugid. Paduvihm kestis nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd. Niiviisi hävisid kõik olendid, ”heitis hinge kõik liha, mis maa peal liikus”. (1Mo 7:23) Vesi võimutses maa peal sada viiskümmend päeva. Alles siis mõtles Jumal Noale ja kõigile mets- ja kariloomadele, kes temaga laevas olid. Jumal laskis tuulel puhuda üle maa, ja vesi alanes. Ta sulges taevaluugid ja vihmavalingud lakkasid.

Seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval jäi laev Ararati mäe tippu kinni. Noa ootas 40 päeva, siis lasi ta laevast välja kaarna. Lind tuli kohe tagasi. Seejärel saatis Noa lendu tuvi, kuid ka tema tuli kohe tagasi, leidmata paika, kus tiibu puhata. Seitsme päeva pärast saatis Noa uuesti tuvi teele. Tuvi naasis, nokas õlipuuoksake. Noa ootas veel seitse päeva ja saatis jälle tuvi lendu. Lind ei tulnud enam tagasi. Kui maa oli täiesti kuiv, kutsus Jumal Noa ja teised laevaasukad välja. Nad järgisid vastuvaidlemata Jumala kutset.
 
Noa ehitas altari, et tänumeeles oma Issandale ohver tuua. Jahve otsustas, et ei karista enam eales inimkonda veeuputusega: ”Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö.” (1Mo 8:22) Jumal õnnistas Noad ja tema poegi ning käskis kuuletuda viiele põhitõele:
Olge viljakad, teid saagu palju ja täitke maa!
Teid peavad kartma ja pelgama kõik maa loomad ja kõik taeva linnud, kõik, kes maa peal liiguvad, ja kõik mere kalad; need on teie kätte antud.
Kõik, mis liigub ja elab, olgu teile roaks; kõik selle annan ma teile nagu halja rohugi.
Te ei tohi liha süüa ta hingega, see on: ta verega!
Ma nõuan inimestelt vastastikku inimese hinge. (1Mo 9:1-5 j)
 
Lisaks põhitõdedele kuulutas Jumal Noale ja tema poegadele ja omakorda nende järglastele välja lepingu, mis pidi märkima igavest liitu Jumala ja ”iga teie juures oleva elava hinge vahel igavesteks põlvedeks.” (1Mo 9:12) Lepingu sümboolseks märgiks lõi Jumal taevasse seitsmevärvilise vikerkaare, mis pidi tõestama ühendust taeva ja maa vahel. Ühelt poolt tähistas vikerkaaresild Jumala tõotust enam mitte kunagi karistada inimkonda ja linde-loomi veeuputusega: ”Ma teen teiega lepingu, et enam ei hävitata kõike liha uputusveega ja veeuputus ei tule enam maad rikkuma.” (1Mo 9:11) Teisalt aga sisaldab leping ühendust taevaliku Jumala ja maise inimese vahel sõna otseses mõttes. Jumal kuulutab korduvalt, et ”inimene on tehtud Jumala näo järgi”. (1Mo 9:6; 1Mo 1:27) Leping kinnitab, et inimese maine keha on ühendatud jumaliku hingusega. See tähendab, et IGAS INIMESES ON OLEMAS SUURE JUMALA VÄIKE KOOPIA - nii kehalt, vaimult kui hingelt. See on lepingu suurim sõnum, mida Jumal kinnitab kahel korral: ”Kui pilvedes on vikerkaar, siis ma vaatan seda ja mõtlen igavesele lepingule Jumala ja iga elava hinge vahel maa peal olevas kõiges lihas” ja ”see on selle lepingu tähis, mille ma olen teinud enese ja kõige liha vahel, mis maa peal on.” (1Mo 9:16-17) Uus Testament kinnitab Vana Testamendi sõnu: ”Austage siis Jumalat oma ihus! “ (1Kr 6:19-20), ”Jumal on avalikuks saanud lihas” (1Tm 3:16), ”Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks ja need me olemegi” (1Jh 3:1).
 
Kui suur Jumal tegeles maailma loomisega ja samas ka maailma hävitamisega (veeuputuse lugu), siis samasugustele vastanditele saab toetuda ka inimene. Iga inimene on võimeline looma oma maailma, ent ta on võimeline seda ka hävitama. Kui Jumal lõpuks mõistis, et hävitustööst peab hoiduma, andis ta oma kogemuse edasi inimkonnale. Leping, mis kahepoolselt sõlmiti, nägi ette, et Jumal õpiks vaatama taevast maa peale ja inimene maa pealt taevasse. Seega nõudis lepingu täitmine mõlemalt poolelt tasakaalutunnetust.
 
Noa kujutamine kunstis
 
Kunstis on Noa ja tema laevaga seotu olnud üsna populaarne.
Sageli on kujutatud ohverdamisrituaali, millega Noa avaldab Jumalale tänu veeuputusest pääsemise eest. Kolmas oluline teema Noa elust on purjutamise episood. Nimelt oli Noa esimene viinamarjakasvataja ning pärast saagi koristamist jõi ta end veinist purju ja jäi alasti magama. Esimesena nägi isa selles seisundis poeg Haam. Selle asemel, et diskreetselt vaikida või isa keha kinni katta, jooksis Haam telgist välja ja rääkis nähtust vendadele. Pojad Seem ja Jaafet olid viisakamad: nad võtsid vaiba, läksid, selg ees, telki ja laotasid katte isa kehale. Kui Noa viinauimast ärkas ja juhtunust teada sai, õnnistas ta vanemaid poegi, noorima poja Haami aga kuulutas vendade sulaste sulaseks. Nii sai alguse needmise ja õnnistamise vägi.