Mis ülesanded on prohvetitel?
 
Suured prohvetid, kelle kuulutused on kirjas Vanas Testamendis, astusid tegevusse eelkõige juudi rahva kriisisituatsioonides. Seepärast on nende ennustused või manitsused seotud konkreetse aja ja kohaga. Näiteks prohvet Hesekieli tegevusaeg ulatub VI saj eKr, Paabeli vangistusperioodi. Jeremija ja Habakuk tegutsesid Jeruusalemmas VII saj, Jesaja VIII saj eKr.
 
Üldjuhul on levinud arusaam, et sõna „prohvet” märgib ettekuulutajat. Ent lisaks väljenditele ”ette nägema” või „ette kuulutama” kannab sõna „ette” endas veel üht tähendust. Prohvet kuulutab jumalikku tõde kõikide EES, ta seisab nende ees, kellele läkitus on mõeldud, ja teeb selle avalikult teatavaks. Prohvetite esmaseks ülesandeks on olla jutlustaja. Enamasti jutlustasid nad tänavail ja turgudel, sest jumalateenistuseks neil templit polnud.  
 
Prohvetite kui jutlustajate peamiseks vahendiks on sõna. Jumala sõna edastamine kujuneb prohvetite peamiseks ülesandeks. Sõnade vormi võisid nad valida ise. Sageli alustavad prohvetid oma sõnumit väljendiga „Nõnda ütleb Issand…”, ähvardus- ja kohtukuulutusi märgivad sõnaga „Häda…”, vandevormiks kasutavad „Nii tõesti kui Issand elab…”. Prohvetist saab Jumala kõnetoru ehk Jumala käsul tema sõnumi kuulutaja. Prohvet on käskjalg, kes kuuleb ja siis ütleb, kes võtab vastu ja annab edasi („ Ja ta ütles mulle: „Inimesepoeg, kõik mu sõnad, mis ma sulle räägin, võta südamesse ja kuule neid oma kõrvaga!”  - 
Hs 3:10). Jumalalt toodav sõnum on tavaliselt seotud õnne või õnnetusega. Prohvetid kuulutavad Jumala kohut ja armu, kutsuvad meeleparandusele, julgustavad ja lohutavad, annavad lootust, et inimene leiab lunastuse. Näiteks prohvet Hesekiel kuulutab: „Nõnda ütleb Issand Jumal: Sel päeval, kui ma teid puhastan kõigist teie süütegudest, asustan ma linnad uuesti ja varemed ehitatakse üles. Maa, mis oli laastatud, haritakse, et see ei jääks laastatuks iga möödakäija silma ees. Siis öeldakse: „Laastatud maast on saanud otsekui Eedeni aed. Ja varemeis olnud, purustatud ja mahakistud linnad on kindlustatud ja asustatud.” Ja paganad, kes teil ümberkaudu alles jäävad, saavad tunda, et mina, Issand, ehitan üles mahakistu ja istutan uuesti laastatu. Mina, Issand, olen rääkinud, ja ma teen seda.” (Hs 36:33-36)
 
Sageli tuginevad prohvetid niisugusele Jumala sõnale, mis on juba kõneldud. Nad kasutavad oma kõnedes pärimusi esiisadelt, maa saamislugu, Egiptusest põgenemist. Prohvetite ülesandeks on minevikuline Jumala sõna teha kaasajale aktuaalseks, lisada juurde reformaatorlik tõlgendus. Näiteks Jeremija kuulutab, et vana leping (vihje Vanale Testamendile) asendatakse Jumala poolt uue lepinguga (vihje Uuele Testamendile): „Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt - selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand -, vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.” (Jr 31:31-34) Vana leping tõestab, et kunagi inimene ei usaldanud ennast, ja teda pidi kättpidi juhtima ning õpetused tulid VÄLJASTPOOLT, mitte inimese enda südamest. Uus leping näitab, et elamise Seadus on iga inimese enda südames – tema SEES. „Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame.” (Hs 36:26) Uus leping annab inimesele kinnituse, et nii väiksed kui suured inimesed suudavad iseennast tundma õppida. Kuna inimene on ekslik ja teeb vigu, siis uus leping tõestab, et inimesel on võimalik süüd ja patte parandada - iseendale ja teistele andestamise läbi. „Veel tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise peale seesama kate, seda ei kergitata, sest see eemaldatakse alles Kristuses.” (2Kr 3:14)
 
Prohvetite ülesandeks on olla valvuri ametis – valvata kogu rahvast. Hesekieli raamatus on kirjas:Ja sina, inimesepoeg, sinu olen ma pannud Iisraeli soole vahimeheks. Kui sa kuuled sõna MINU suust, siis sa pead neid hoiatama MINU poolt.” (Hs 33:7) Kuigi Hesekieli sõnum Jumalalt on otseselt mõeldud Iisraeli rahvale, võib üldise taga näha üksikut: iga inimene peab ise otsustama, kas ta võtab kuulda Jumala nõuandeid kurja eest hoidumiseks või mitte. Kui arvestada tõigaga, et Jumal on igas inimeses olemas, siis sõnad „MINU suust” ja „MINU poolt” tähendavad, et inimene, kes oskab iseennast kuulata, saab enda minalt ka hoiatuse. Ja kui inimene hoiatust kuulda võtab, on tal võimalus kohe viga parandada. Seega pole ütlusega - prohvet on igas inimeses – liialdatud.
 
Kuigi prohvetid püüavad oma ülesandeid täita ja kõnelevad kuulajatele Jumala sõna just nendes oludes, kus inimesed asuvad, hajub nende sõnum tühjusse. Ükski prohvet ei suuda rahvast pöörata. Prohvet Jesaja ütleb: „Aga mina mõtlesin: ma olen asjata vaeva näinud, kulutanud oma jõudu kasuta ja tühja" (Js 49:4). Siis tuleb järgmine ja teatab sedasama. Iga prohvet seisab lõpuks seal, kus ta seisis alguses. Ring saab täis. Ja igal järgmisel prohvetil on ülesanne alustada taas algusest. Prohvetid, kes on vaikinud üksteise järel, et anda jutlustamisõigus järgmisele prohvetile, mõistavad, et VÄLJASTPOOLT ei suuda nemad inimest muuta. Ometi on prohvetite sõnades väge: „Minu sõna ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järele ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin.” (Js 55:11). Prohvetite ülesandeks on inimestele kuulutada: suurim suutmine on iseenda muutmine.