Hesekiel Häälestusülesanne   

Milliseid nägemusi näeb prohvet Hesekiel?
 
Prohvet Hesekieli raamatus on kahel korral juttu keerubist. Prohvet kirjeldab oma nägemust järgmiselt: põhjast tulev marutuul tõi endaga kaasa pilve, mille ümber oli tulekuma, kust sähvatas välk. Tule keskel oli neli inimesesarnast olevust, kes hiilgasid nagu läikiv vask. Igaühel neist oli neli nägu ja neli tiiba, mille all inimese käed. Kaks tiiba olid vastastikuseks puudutamiseks ja kaks tiiba katsid nende ihu. ”Ja nende näod olid niisugused: esiküljel inimese nägu, neliku paremal küljel lõvi nägu, neliku vasakul küljel härja nägu ja neliku tagaküljel kotka nägu.” (Hs 1:10) Keerubite jalad olid sirged, aga nende labajalad olid nagu vasika sõrad. Olevuste vahel võis näha tuliseid süsi, mis liikusid sinna-tänna ja põlesid tõrvikute sarnaselt. Iga keerubi kõrval oli maas ratas, mis oli ümberringi täis silmi. Kui olevused tõusid, siis tõusid üles ka rattad. Ja kui olevused liikusid, siis liikusid rattad nende kõrval. Rattais oli olevuste vaim. Rattad ei pöördunud, vaid läksid neljas eri suunas. Kui keerubid liikusid, võis kuulda nende tiibade kahinat ”otsekui suurte vete kohinat, otsekui Kõigevägevama häält, müristamise kaja - otsekui sõjaleeri kära.” (Hs 1:24)  Kui keerubid seisid, lasksid nad oma tiivad longu.
 
Lisaks keerubitele ilmub Hesekielile nägemus Jumalast. Ta märkab, et keerubite pea kohal, taevalaotuses, istub aujärjel keegi, kes on välimuselt inimese sarnane. Tema ümber on hiilgav kuma, vikerkaaresarnane auhiilgus. Kui prohvet seda näeb, langeb ta silmili maha ning kuuleb häält. Jumal annab Hesekielile teada, et ta läkitab prohveti Iisraelisse, inimeste juurde, kel on ”jultunud näod ja paadunud südamed”, kes on ”kõva laubaga” ja ”vastupanija sugu”. Jumala käsk on resoluutne: ”Ja kuulaku nad või ärgu kuulaku, nad peavad siiski teadma, et nende keskel on olnud prohvet. Sa pead elama skorpionide seas! Ära karda nende sõnu ja ära kohku nende ees.” (Hes 2:5-6 j)
 
Järgmisel kohtumisel Jumalaga tunneb Hesekiel, kuidas Jumala käsi ta peale langeb ning seejärel Püha Vaim ta tukkapidi üles tõstab. Hesekiel näeb Jeruusalemma pühakoda. Seitsekümmend Iisraeli vanemat hoiavad käes suitsupanne ja läbi lõhnava suitsuhämu paistavad templi seintele joonistatud roomajaid. Mõne aja pärast näeb Hesekiel kahtkümmend naist, kes on pööranud näod itta ja kummardavad päikest. Ebajumalate austamist nimetab Jumal suureks häbiteoks. Jumala püha viha kasvab kättemaksuks, kui ta märkab, et inimesed järgivad paganate seadusi ega tunnista lepingut oma Jumalaga: ”Mu silm ei kurvasta ja ma ei anna armu; su eluviiside kohaselt tasun ma sulle ja su jäledused tulevad su keskele; ja te saate tunda, et mina, Issand, olen see, kes teid lööb. Vaata, päev! Vaata, see tuleb! Järg on tulnud, väärus õitseb, ülbus lokkab! Vägivald tõuseb õeluse vitsaks; neist ei jää midagi üle, ei nende rikkusest ega nende kärast ega nende ilust. Aeg tuleb, päev ligineb!” (Hs 7: 9-12)
 
Kui Hesekiel oma vastutusrikast käskjalaülesannet täidab, näeb ta kord oma vaimusilmas orgu, mis on täis kuivanud luid. Hesekiel kuuletub Jumalale ja kuulutab kuivanud luudele elu: ”Vaata, ma toon teie sisse vaimu ja te saate elavaks. Ja ma panen teie külge kõõlused, kasvatan teie peale liha, katan teid nahaga ja annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks.” (Hs 37:5-6)  Luud lähenevadki üksteisele ning tõusevad jalgadele, sest vaim tuli nelja tuule poolt ja puhus tapetuisse oma eluhinguse. Nii sai lootusetus juurde vaimuväge ja vaimutuld. Ja lootusel oli aeg ärgata uuele elule.

Hesekieli nägemus elustava veega templiallikast, mis kasvab jõuliseks jõeks, annab pildi toitvast imejõust: eluvesi paneb kasvama viljapuud, mille lehed ei närtsi, eluvesi toidab igakuist uudsevilja ja annab kalameestele rikkaliku kalasaagi, need, keda eluvesi puudutab, virguvad ellu. Ometi on Hesekieli lootustandvas ja elustavas sõnumis kirjas mõte, mis ei lase inimestel kunagi jõuda maisesse paradiisi: ”Selle soised kohad ja mülkad aga ei parane: need jäävad soolaseks.”(Hs 47:11)