Jeremija Häälestusülesanne   

Mille üle kaebab prohvet Jeremija?
 
Jeremija kaebab juba prohvetiks kutsumise hetkel: „Oh Issand Jumal! Vaata, ma ei oska rääkida, sest ma olen noor!” (Jr 1:6). Noorust ettekäändeks tuues põrkub Jeremija kohkunult tagasi jutlustaja ülesandest. Jumal püüab aga noormehe kaebesõnu trotsida ja teda lohutada: „Ära ütle: olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin. Ära karda neid, sest mina olen sinuga.” (Jr 1:7-8) Seejärel tunneb Jeremija, et Jumal puudutab ta suud, ja kuuleb sõnu: ”Vaata, ma annan oma sõnad sulle suhu.” (Jr 1:9) Kaebamist nooruse üle ei luba enam jätkata ka nägemus. Nägemuse põhjal Jeremija tunnistab, et ta hakkab täitma käskjala ülesannet. Kõigepealt on prohveti nägemuses tähelepandav mandlipuu oks, siis sõnad: „Mina olen valvas oma sõna teoks tegema” (Jr 1:12), mida omakorda täiendab mõte „Kündke enestele uudismaad ja ärge külvake kibuvitste sekka!” (Jr 4:3) Prohvet näeb, et põhja pool on „ülekeev pada”, mis tähendab, et „põhjakaarest pääseb lahti õnnetus kõigi maa elanike peale” (Jr 1:14). Sümboolne nägemus hoiatab ja õpetab: kui inimesed ei muuda meelt ega suuda vaimselt uuesti sündida (ÕITSEV mandlipuu oks), on inimkonna liialduste (ÜLEKEEV pada) tagajärjeks häving. Seda prohvetlikku kohtusõna kuulutab Jeremija terve oma elu.
 
Kui Jeremija tõdeb, et inimesed ei usu iseendasse ja rahva eneseusu jõud on viljatu, mõistab ta: inimesed ei soovigi meeleparandusega tegelda. Prohvet tunneb jõuetust. Ja Jeremijal on põhjust kaevata: inimesed ootavad abi väljastpoolt omaenda mina-maailma. „Sest mu rahvas on teinud kahekordse süüteo: MINU, ELAVA VEE ALLIKA, jätsid nad maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett.” (Jr 2:13) „Sest nad on pööranud mu poole kukla, aga mitte näo. Ent oma hädaajal nad ütlevad:”Tõuse ja päästa meid!” Aga kus on su jumalad, keda sa enesele valmistasid? Tõusku nemad, kui nad su hädaajal suudavad sind päästa!” (Jr 2:27-28)
 
Kui Jeremija mõistab, et Jumala lootusrikkad sõnad - „MINA OLEN VALVAS OMA SÕNA TEOKS TEGEMA” – tõestavad oma väge, on tal taas põhjust kaevata inimeste ellusuhtumise üle. Algul on Jeremijal lootus, et inimesed valvavad ehk panevad tähele oma sõnu. Veel loodab Jeremija, et inimesed tunnistavad oma vigu ja nende ANDEKSPALUMISSÕNAD saavad ka teoks. Hiljem selgub, et sõnad saavadki teoks. Ja teoks saavad sõnad, mida inimesed pole mõistnud välja öeldes valvata. Prohvet Jeremija tsiteerib: ”Aga sina ütled: „Asjata! Ei, sest ma armastan võõraid ja käin nende järel.” (Jr 2:25) „Mispärast ütleb mu rahvas: ”Me oleme vabad käima sinna-tänna, me ei tule enam sinu juurde!” (Jr 2:31) Prohvetil on põhjust olla rahulolematu: kui inimene hülgab oma jumala ehk iseenda ja rahvas ei pea eneseusku ehk oma jumalat miskiks, ongi sõnadel pöördumatu jõud. Lausvihas hüüab prohvet välja Jumala kaebe: ”Laske endid ümber lõigata Issandale ja kõrvaldage oma südamete eesnahad.” (Jr 4:4)
 
Kuigi Issand nimetab Jeremijat kindlustatud linnaks ja raudsambaks ning vaskmüüriks, ei suuda prohvet üksinda seista kogu rahva võimatute tahtmiste vastu ja meeleparanduse eest. Jumal teeb järelduse: „Teie oma mõõk on õginud teie prohvetid, otsekui murdja lõvi.” (Jr 2:30)
 
Jumal küsib prohvet Jeremija raamatus 16 korda, mispärast jääb see rahvas igavesti eksinuks. Senikaua ongi Jumal nõutu, kui inimene iseendaga tegelema ei hakka.