Jesaja Häälestusülesanne   

Miks on Jesaja prohvetiks  kutsumise hetk tähenduslik?

Kui Jumal kutsus Jesaja prohvetiks, hüüdsid seeravid: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!” (Js 6:3) Üks seerav puudutas ELAVA söega Jesaja suud ning vabastas niimoodi mehe süüst ning patust.

Jesaja prohvetiks kutsumise hetk on tähenduslik. Pühaduse mitmekordne rõhutamine näitab esiteks seda, et Jesaja, kes nägi Issandat istumas kõrgel aujärjel, viibis pühas paigas. Teiseks: Jesaja pidi inimkonnale kuulutama Püha sõna. Kolmandaks: Püha sõna kaudu pidi Jesaja inimestele teada andma, mis on pühadus. Hiljem kuulutabki Jesaja, et inimene, kes on kaotanud pühaduse, ei tunne enam piire. Kui inimene ei tunne piire, teeb ta vaid seda, mida tahab. Et oma tahtmist saada, ei põrku ta millegi ees tagasi. Ja kui inimene millegi ees tagasi ei kohku, paneb ta end iga hinna eest maksma. Nii ta ei märkagi, mida seejuures hävitas. Pühaduse kaotanud inimene võib jalge alla tallata selle, mis teisele on püha. Just seda sõnumit kuulutab prohvet Jesaja korduvalt: „Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks! Häda neile, kes on iseenese silmis targad ja iseenese meelest arukad! Häda neile, kes on vägevad veini jooma ja vahvad mehed vägijooki segama, kes meelehea eest annavad õiguse süüdlastele ja võtavad õiguse õigetelt!” (Js 5:20- 23)

Korduvalt hoiatab prohvet Jesaja ka tagajärgede eest: „Sellepärast - nagu tulekeel sööb kõrsi ja kuluhein vajub kokku leegis, nõnda kõduneb nende juur ja nende õied muutuvad tolmuks, sest nad on hüljanud vägede Issanda Seaduse ja on põlanud Iisraeli Püha sõna.”  (Js 5:24) Mida teha siis selleks, et hoida pühadust? Vastus on lihtne: maailma on vaja tunnetada tema piirides.

Jesaja prohvetiks kutsumise hetke tähendust rõhutab veel üks tahk: ELAVA söe päritolu. Seerav võttis selle Pühalt ALTARILT. Pühalt altarilt võetud elava söega annab seerav mõista, et inimene, kes soovib leida pattudele lunastust, ei pea altarile tooma TAPETUD loomi. Altarile pandud tapetud ohvriloomad sümboliseerivad vaid kombetäitmist. Ühe kombe täitmiseks muutunud tühipaljas ohverdamine pole aga palve. Hiljem Jesaja kuulutabki: „Milleks mulle teie tapaohvrite hulk? ütleb Issand. Ma olen küllastunud teie põletusohvrite jääradest ja nuumveiste rasvast. Härjavärsside, tallede ja sikkude veri ei meeldi mulle.” (Js 1:11) „Ärge tooge enam tühiseid ande, ohvrisuits on mulle vastumeelt.” (Js 1:13). Seerav võtab ELAVA söe ja puudutab sellega huuli ja ütleb andeksandva sõna: „Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.” (Js 6:7) See sümboolne liigutus tõestab, et palve, mis tuleb inimese südamest ja saab sõna kaudu elavaks, on tõeline palve, mida tasub uskuda. Palve, mis on väärt uskumist, toob kaasa andestuse. Prohvetina kuulutab Jesaja südamest tuleva palve andeksandmisjõudu, kuid ikka peab ta leppima inimese kahtlusega, mõistmatusega teha vahet näilise ja tõelise vahel: „Kuuldes kuulete ega mõista; nähes näete ega taipa!” (Js 6:9)

Kuigi pühadus kui piiritunnetus säästaks inimest vigadest ja seega ka andeksandmispalvest, on inimene oma jumalikkuses siiski ekslik. Liiga vähe on tema elus täiuslikke hetki, kus ta tunneb iseendas korraga kolme pühadust (inimlikkust, jumalikkust, vaimsust). Seepärast on Jesaja prohvetlikud sõnad mõtlemist ja arupidamist väärt, sest „Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu teie isadele” (Ap 28:25), ütleb apostel Paulus.