Kuidas valitses kuningas Saalomon oma riiki?

Saalomonist, kuningas Taaveti ja Batseba pojast, on juttu Esimeses Kuningate raamatus. Kui Taaveti päevad surmale lähenesid, andis ta oma pojale lihtsa käsu: „Mina lähen kõige maailma teed, ole siis vahva ja ole mees!” (1Kn 2:2) Saalomon istus oma isa aujärjele ja valitses riiki 40 aastat (u 960-920 eKr). Juudi rahvas jõudis sel pikal rahuajal enneolematult õitsvale järjele: elavnes kaubandus ja ehitus, kõikjal valitses toredus. Saalomon muutis Jeruusalemma võimsaks pealinnaks, kuhu voolasid muinasjutulised rikkused.

Et kindlustada rahvusvahelist positsiooni, abiellus Saalomon Egiptuse vaarao tütrega ja sai kaasavaraks suure Kaanani linna Geseri. Saalomon arendas kaubandussidemeid Tüürose kuninga Hiiramiga. Mõlemad valitsejad jõudsid kokkuleppele, et Hiiram annab Saalomonile igal aastal seedri- ja küpressipuid, Saalomon Hiiramile nisu ja õli. Hiiram andis Saalomonile sada kakskümmend talenti kulda (mõne aja pärast veel nelisada kakskümmend talenti kulda), Saalomon Hiiramile aga kakskümmend linna Galileamaal. Hiljem, kui Hiiram läks saadud linnu vaatama, ei olnud need tema silmis head. Hiiram ütles: „Mis linnad need on, mis sa mulle oled andnud, mu vend?” Seepärast hüütakse neid tänapäevani „Kabuuli maaks”. (1Kn 9:13 j)  

Neljandal valitsemisaastal otsustas Saalomon täita isa viimase soovi ja lasi ehitada Jeruusalemma templi. Legendi järgi püstitas ta kuldtempli samasse kohta, kus Aabraham oli kavatsenud ohverdada Iisaki. Kogudusetelgi eeskujul ehitatud tempel koosnes kolmest osast: ees- ja kultussaalist ning tagaruumis asuvast pühamust. Hoone ehitati kividest ja vooderdati seedripuust puittahvlitega. Pühamu valmimine võttis seitse aastat. Valminud pühamusse lasi Saalomon tuua seaduselaeka. Templi pühitsemisel tunnistab Saalomon, et ükski ehitis ei suudaks mahutada kõikvõimsat Jumalat: „Aga kas Jumal tõesti peaks elama maa peal? Vaata, taevas ja taevaste taevas ei mahuta sind, veel vähem siis see koda, mille ma olen ehitanud.” (1Kn 8:27)  See on Saalomoni inimlik ülestunnistus Jumala KÕIKSUSEST. Ühtlasi tõestab Saalomon, et ka iga inimese südames on olemas jumalikkus. Ta palvetab, et inimesed oskaksid oma südamed pöörata enese Jumala poole (1Kn 8:58 j), ja mõistaksid: usk iseendasse tagab inimesele jumaliku jõu ja annab talle kindla teadmise: KÕIK SUS on olemas (kõik sinus on olemas).
 
Lisaks templile lasi Saalomon endale ehitada uue suurejoonelise lossi tohutute sammassaalide, trooni- ja kohtusaaliga. Seda kuningapaleed Siionile püstitati kolmteist aastat. Ka varustuslinnade, sõjavankrite ning ratsanike linnade ehitamisest on Esimeses Kuningate raamatus juttu (1Kn 9:19 ja 10:26). On teada, et Saalomon lasi ehitada laevu Punase mere ääres Eeloti lähedal Esjon-Geberis. Ta koostas laevastiku, mis tõi Palestiinasse kulda ja väärismetalle. Saalomoni eksootiliste importartiklite hulka kuulusid veel paabulinnud, pärdikud, elevandiluu. Kõikide ehitustööde teostamiseks oli vaja tohutu palju inimjõudu. Saalomon jagas kogu maa kaheteistkümneks haldusüksuseks, pani ametisse ülevaatajad (kupjad) ja nii kujunes Iisraelis välja tööorjus. Kuninga privilegeeritud ametnikest tekkis varakas kiht. Esmakordselt Iisraeli ajaloos astus vastamisi kaks klassi.
 
Saalomon on ajalukku jäädvustatud kuningana, „kel oli palju tarkust ja mõistust ja taipamisvõimet - nagu liiva mere ääres”. (1Kn 5:9) Saalomon oskas luuletada, koostada valme. „Ta kõneles kolm tuhat õpetussõna ja ta laule oli tuhat viis. Ta kõneles puudest, Liibanoni seedritest müüril kasvava iisopini; ja ta kõneles loomadest ja lindudest, roomajatest ja kaladest. Saalomoni tarkust tuldi kuulama kõigist rahvaist ja kõigi maa kuningate hulgast, kes olid kuulnud tema tarkusest.” (1Kn 5:12-14) Ka Seeba (Lõuna-Araabia) kuninganna, olles kuulnud Saalomoni rikkusest ja tarkusest, külastas teda, et kuningat „mõistukõnedega kimbutada”. Saalomon suutis kõigile Seeba kuninganna küsimustele vastata ja lahendas mõistatused pikemalt mõtlemata.
 
Teiste kuningate eeskujul suurendas Saalomon pidevalt oma haaremit. „Temal oli seitsesada vürstisoost naist ja kolmsada liignaist” (1Kn 11:3) Saalomoni haaremis oli egiptlannasid, foiniiklasi, moabe, ammonlasi, edomlasi, siidonlasi, hetiitlannasid. Lemmiknaiste pealekäimisel ja mõjutusel hakkas kuningas lõpuks teenima võõraid jumalaid. „See sündis Saalomoni vanas eas, et ta naised pöörasid tema SÜDAME teiste jumalate poole; ta süda ei olnud siiras Issanda, oma Jumala vastu” (1Kn 11:4)

Lõppkokkuvõttes mõjutas Saalomoni ebajumalateenistus iisraeli rahva tulevikku palju rohkem kui majanduslik ning kultuuriline õitseng, mille ta oma valitsusajal saavutas. Tekkis lõhe valitsuse ja rahva vahel. Pärast Saalomoni surma hakkas Iisraeli valitsema Saalomoni poeg Rehabeam, kes sai kuulsaks ütlusega „kui mu isa karistas teid piitsadega, siis mina karistan teid okaspiitsadega.” 
(1Kn 12:11) Kui kogu Iisrael nägi, et kuningas ei võtnud neid enam kuulda, levis kõikjale hüüd: „Oma telkidesse, Iisrael!” (1Kn 12:16 j)