Kuidas mõjutas Saamuel Iisraeli kuningriigi kujunemist?
 
Kuni umbes aastani 1020 eKr valitsesid Iisraeli kahteteistkümmet hõimu kohtunikud või kohalikud vanemad. Iisraeli suurimaks ja viimaseks kohtunikuks oli Saamuel. Ta käis kolm korda aastas Peetelis, Gilgalis ja Mispas ning mõistis seal kohut. Lisaks kohtunikuametile oli Saamuel preester ja prohvet. Ta omas rahva hulgas suurt autoriteeti. Sarnaselt Moosesega püüdis Saamuel liita rahva ja usundi ning taunis ebajumalate kummardamist. Saamuel rääkis kogu Iisraeli soole: „Kui te kõigest südamest tahate pöörduda Issanda poole, siis kõrvaldage oma keskelt võõrad jumalad ja VALMISTAGE OMA SÜDAMED ISSANDALE JA TEENIGE ÜKSNES TEDA, siis ta päästab teid vilistite käest!” (1Sm 7:3) Saamueli valitsemisajal saavutasidki israeliidid hiilgava võidu vilistite üle.
 
Kui Saamuel jäi vanaks, nimetas ta oma pojad Joeli ja Abija kohtumõistjateks. Ent pojad ei järginud isa eeskuju, vaid hakkasid seadust väänama, võtsid pistist ja olid omakasu peal väljas. Kõik Iisraeli kaksteist vanemat tulid Saamueli juurde Raamasse ning ütlesid talle: „Vaata, sa oled jäänud vanaks ja su pojad ei käi su teedel. Pane nüüd meile kohut mõistma kuningas, nagu on kõigil rahvail!” (1Sm 8:5) Saamuel püüdis hõimude vanematele meelde tuletada juudi rahva kauaaegset põhimõtet, et Jumal on Iisraeli kuningas. Kui vanemad jäid aga oma nõudmisele kindlaks, hoiatas ta maise kuninga võimujanu eest: „Niisugune on selle kuninga õigus, kes hakkab teie üle valitsema: ta võtab teie pojad ning paneb nad oma sõjavankrite peale ja ratsahobuste selga või laseb neid joosta oma sõjavankri ees; ta paneb neist enesele tuhandepealikuid ja viiekümnepealikuid; ta paneb neid kündma tema kündi ja lõikama tema lõikust ning valmistama temale sõjariistu ja vankrivarustust; ta võtab teie tütred salvisegajaiks, keetjaiks ja küpsetajaiks; ta võtab teie parimad põllud, viinamäed ja õlipuud ning annab oma sulastele; ta võtab kümnist teie viljapõldudelt ja viinamägedelt ning annab oma hoovkondlastele ja sulastele; ta võtab teie sulased ja teenijad ja parimad noored mehed, nõndasamuti teie eeslid, ja paneb oma tööle; ta võtab kümnist teie lammastest ja kitsedest ning te peate olema temale sulasteks. Ja kui te siis kisendate oma kuninga pärast, kelle te enestele olete valinud, siis Issand ei vasta teile.” (1Sm 8:11-18)
 
Hõimude kaksteist vanemat leidsid, et seoses vilistite -poolse ohuga israeliitide suhtes ei ole kohtumõistjate süsteem enam sobilik. Nad soovisid kuningavõimu abil erinevad suguharud ühendada ja tagada riigipiiride sõjalise kaitse. „Meil peab olema kuningas, et meiegi oleksime nagu kõik muud rahvad, et meie kuningas meile kohut mõistaks, meie ees välja läheks ja meie võitlusi võitleks!” ütlesid nad. Lõpuks, kui Saamuel oli oma Jumala häält ehk südamehäält kuulanud, nõustus ta rahva sooviga valida neile kuningas. Saamuel, Iisraeli suurim ja ühtlasi viimane kohtunik, võidis Iisraeli esimeseks kuningaks Sauli. Saamuel kohtas Sauli Benjaminis, kus too otsis isa karjast plehku pannud eesleid. Noormees oli ilus, muust rahvast peajagu pikem. Suutmata loomi leida, pöördus Saul Saamueli poole, kelle nägijavõimetest oli ta palju kuulnud. Kuna Saamuel oli saanud oma Jumalalt ilmutuse, pani ta Sauli laua juurde aukohale istuma. Prohvet teatas, et eeslid on leitud, ning Saulile ja tema isakojale kuulub kõik, mis Iisraelis väärtuslikku on. Saul küsis imestunult: „Eks ma ole benjaminlane, Iisraeli vähimast suguharust, ja mu suguvõsa on kõige vähem tähtis kõigist Benjamini suguharu suguvõsadest! Miks sa räägid minuga nõnda?” Hommikul valas Saamuel Saulile õlisarvest õli pähe ja võidis ta salaja kuningaks. Veidi aega hiljem kutsus Saamuel kõik suguharud Mispasse, et avalikult, liisku heites, valida rahvale kuningas. Saamueli sõnades ei puudunud etteheide, kui ta kõnet alustas: „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina tõin Iisraeli Egiptusest ära ja päästsin teid egiptlaste käest ja kõigi kuningriikide käest, kes teid rõhusid. Aga te olete nüüd ära põlanud oma Jumala, kes teid on päästnud kõigist teie õnnetustest ja ahastustest, ja olete temale öelnud: Pane meile kuningas!” (1Sm 10:17-19)
 
Saamuel laskis kõik Iisraeli suguharud ette astuda - liisk langes Benjamini suguharule. Inimesed nägid, et Saul seisis nende keskel ja oli peajagu kõigist pikem. Rahval ei jäänud muud üle kui hõisata: „Elagu kuningas!”
Nii aitas Saamuel kaasa Iisraeli kuningriigi tekkele.

Saamueli kujutamine kunstis

Maalikunstis on jäädvustamist leidnud isegi Saamueli lapsepõlve kujutamine, mille ainestik on võetud Esimesest Saamueli raamatust. Piiblilegend pajatab loo Elkanast, kellel oli kaks naist: Hanna ja Peninna. Peninnal oli mitu last, kuid Hanna jäi viljatuks. Hanna oli ahastuses, palvetas ja anus Jahvelt poega, lubades lapse eluks ajaks Jumalale pühendada. Kui Hanna käima peale sai ja sündis Saamuel, täitis ta oma lubaduse ning saatis poisi preestri Eeli hoole alla. Saamuel teenis seega juba väikesest peale Siilo pühamus, kus hoiti seaduselaegast.

Läbi sajandite on väga populaarne olnud kuningas Sauli ja Endori nõia kujutamine. Kui Saul valmistus vilisteid ründama, küsis ta nõu kuulsalt selgeltnägijalt Endorilt. Valitseja nurus, et nõid kutsuks välja Saamueli vaimu. Viirastus teatas, et Saul kaotab lahingu Gilboa mäel ning ennustas nii kuninga kui tema poegade surma. Nõnda juhtuski.

 Jan Victors Jacob Cornelisz van Oostsanen

Maalikunstnikke (nt Johann Heinrich Schönfeldi, Schnorr von Carolsfeldi) on paelunud ka Saamueli raugaiga – eriti see, kui ta vana preestrina võidis kuningaks Sauli-nimelise mehe.

Saamueli atribuutika: õlisarv, viirastuslik kuju