Taavet ja Joonatan Häälestusülesanne  Ülesanne

Miks ütleb Taavet: ”Mul on sinu pärast kitsas käes, veli Joonatan”?
 
Pärast Koljati tapmist sai Taavetist ohvitser ning ta asus elama kuningas Sauli kotta. Taaveti sõjasangarlik kuulsus tegi Sauli kadedaks. Talle ei meeldinud, et naised mängisid tänavatel Taaveti auks trumme ja simbleid ning laulsid kiituslaule: „Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!” Kuningas kirus mõttes: „Nüüd puudub tal veel ainult kuningriik!” Ja valitseja hakkas Taavetile kõõrdi vaatama. Kui kuri vaim Sauli uuesti kiusama hakkas, nõudis ta Taavetilt kandlemängu. Kuningas viskas kahel korral mängiva Taaveti suunas piigiga, soovides noormeest seina külge naelutada. Ometi õnnestus Taavetil piikide eest kõrvale põigelda. Taavetist lahtisaamiseks haudus Saul välja kavala plaani: kuningas lubas oma tütre Miikali noormehele naiseks, kui Taavet toob saja tapetud vilisti eesnahad. Saul leidis: „Ärgu tabagu teda minu käsi, vaid tabagu teda vilistite käsi!” Nii tahtis kuningas teha oma tütrest „püünispaela” ja vilistitest tapjad. 
 
Joonatan, Sauli poeg, püüdis Taavetit aidata igal sammul. Nende sõprus rajanes teineteise jäägitule usaldusele ja ustavusele. Kui nad esimest korda kohtusid, kinkis Joonatan Taavetile oma ülekuue, mõõga, ammu ja vöö. Vana-Ida uskumuse kohaselt oli kehakate osa inimesest - nii kinkis Joonatan end sümboolselt sõbrale. Kui Taavet oli sõjatandril vilistitega võidelnud, tõi ta Saulile saja eesnaha asemel kakssada. See oli mõrsjaand, mis tagas noorukile väimeheseisuse. Miikali armastus ja Joonatani sõprus Taaveti vastu said kindlaks aluseks lähikondlaste liidu tekkel.
 
Saul tõrkus endale tunnistamast, et Taavet ei kujuta kuningakojale mingit ohtu. Pigem uskus ta Taaveti salakavalusse, tema püüdesse ise troonile istuda. Seepärast haudus Saul alalõpmata plaane, kuidas Taavetit hukata. Kuningas rääkis koguni Joonatanile ja kõigile oma sulastele, et nad surmaksid Taaveti. Aga Joonatan kõneles Taavetist head ning ütles Saulile: ”Kuningas ärgu tehku pattu oma sulase Taaveti vastu, sest tema ei ole sinu vastu pattu teinud ja pealegi on ta teod olnud sulle väga head! Ta pani kaalule oma elu ja lõi vilisti maha, ja Issand andis nõnda kogu Iisraelile suure võidu; sa nägid seda ise ja olid rõõmus. Miks sa tahad nüüd teha pattu süütu vere vastu ja Taaveti põhjuseta surmata?” (1Sm 19:4-5) Mõnda aega sai Taavet Joonatani eestkostel Sauli teenistuses rahulikult edasi olla, ent peagi olukord muutus: Saul tahtis Taaveti kinni võtta.
 
Kuigi Joonatan püüdis oma isa Taavetiga lepitada, ei tulnud sellest midagi välja. Kuningas heitis ka oma poja vastu piigi. Nüüd mõistis Joonatan, et peab Taavetit hoiatama: ta soovitas sõbral põgeneda. Taavet põgenes Noobe pühamusse, preestrite linna. Sealsetele preestritele rääkis ta, et täidab Sauli ülesannet ning palus endale relvi, toidupoolist ning jätkas veel samal päeval teed. Kui valitseja kuulis, et preestrid olid Taavetit aidanud ja talle peavarju pakkunud, lasi ta hukata 85 preestrit koos nende perekondadega. Pääses ainult Ebjatar, kes põgenes Taaveti juurde.
 
Saul asus 3000 mehega Taavetit otsima. Tapluses vilistitega said nii Saul kui tema poeg Joonatan surma. Taavet leinas oma sõpra ja laulis kaebelaulu, kus olid liigutavad read: ”Mul on sinu pärast kitsas käes, mu vend Joonatan! Sa olid mulle väga kallis. Naiste armastusest imelisem oli su armastus minu vastu.” (2Sm 1:26)